kolmapäev, detsember 23, 2009


Keset novembri kuud.
Meile jõudsid jõulud juba siis koduseinte vahele,
kui samateemaline kataloog postkasti langes.
Postiljonkurgedel oli kindlasti tüdimus.


Armastus Kolme Apelsini Vastu











esmaspäev, detsember 21, 2009

Kuningad ja Kuningannad

Sellest on kaua, kui viimati Sinu Saatesse kirjutatud sai. On olnud teisi nimesid, teisi südamevalusid ja rõõme.
Nüüd on rajad taas siia toonud, et jagada.

Unetud ööd on olnud pikad ning unenäod hoiavad hinge kinni. Lumi on nad ära nõidunud ning ärgates on tunne,
justkui oleks härma püünisesse kinni jäänud. Kõik hingepõllud on tühjad, ning viimnegi punarindne lind on langenud.
Reetmine haavas südant, kui üksiku jahimehe nool tiibu saatuslikult kärpis, et vaid iseenese hingetühjust täita.

Ja selle plika huuled on kuivad, kes aknalaual jalgu kõlgutades istub ning lootust pikkamisi ootab.
Kõike peab tegema, tegema, tegema; proovima, proovima, proovima olla üht või teistpidi, et vaid kõikidel teistel oleks hea,
jättes omaenese soovid katteta. Et elada kogu hingega, ei ole vaja täita teiste, olgu siis vanemate või elukaaslase unistusi ning illusioone.
Ära tee, ära tee, ära tee - tühjad sõnad kivikatustel ning nukrates keldrites laulavad kurtidele kõrvadele.

On aegu, kus me kasvame üksteisest lahku ning siis imestame, miks ei ole me märganud, et kõik see aeg oleme armastanud võõrast;
kuid tegelikult on mõistmine lihtne - see valu meie vereringes on on vaid pisikene mutter käänakulises elumängus.
Me jätkame nende tükikeste korjamist, mida meie kaaspartner alla tirib. Lubadused, mis kokku lepitud, on põgenenud silmapiiri taha.
Vaid Pisarameister teab, kas need jõed saavad üleujutatud või põuaga võitlema.

Ning me imestame üha rohkem, miks on meid ümbritsevad inimesed nii palju muutunud, kuid me oleme pimedad, et tegelikult
oleme meie need, kes arenevad ja edasi liiguvad. Raske on leppida, et sõbrad on mööduv nähtus, aina uued ja uued tuuled puhuvad peale.
Nad saabuvad ja kaovad, valides sind enesega rännakutele kaasa ekslema või jätavad sind kiirtee servale maha. Tänapäeval
on haruldane leida elukestvat sõprust, kuid see, millest me läbi tormame, on oluline, sest me õpime ning õpetame. Kõneldes tõde,
me teeme haiget, kuid läbi haavade me kasvame tugevamaks, ja olles tugevam saame me paremateks inimesteks.
Meil on lootust jääda ellu läbi tuleviku.

Valgust, rõõmu ja armastust!.
Et uus aasta oleks parem, kui tänavune.
Rändaja.

Soovilugu: 30 Seconds To Mars - Kings And Queens

Luuleputukas



Me kõnnime külg külje kõrval,
hoides käpikutest kinni.
Õlad embavad me soojust.
Ära luba tähtedel leebuda.
Saa selleks, kes sa oled
ja ole see, kelleks sa kunagi ei saa.


kolmapäev, november 18, 2009

Ranetit pole olemas

- härra Rappu, olete te täna joonud?
- küllap raasike õunaveini.
- raasike! või et raasike! te olete ju puha purjakil!
- aga keel see eest terav kui pussnuga rasvases seakintsus.

vilksamisi läheb aeg mööda, seades härra Rappu ja noormehe nimelise Raneti või Raneti nimelise noormehe teinetesest mõtiskledes ähmaselt eneste ette põrnitsema.

- härra Rappu!
- mis lahti, mu poiss, et nii ahastavalt minu poole hüüad!?
- te unustasite enese torukübara!
- ja vihmavarju, Indreku kollase vihmavarju.
- teil ei olnud vihmavarju.
- aga Indrekul on!
- Indrekut ei ole siin.
- Indrek on siin, kuid sina ei taha lihtsalt teda näha.
- pole tarvidustki.
- kallis poiss, kas sa tõesti ei mõista, et omaenese uhkete sõnadega teed Indrekule haiget?
- olgu pealegi. Minule sobib.
- sina! kuidas sina võid?
- ärge mind sinatage, härra!
- äi ole mõtet ärrituda, kulla poiss!
- te olete võlts, härra Rappu ja teie nimi on ebaõiglaselt vali. ma ei usu, et te ühtegi Indrekut tunnete. olgu siis nähtamatu, semiootiline või väljanäiv
VÕI et Indrekul on vihmavari
VÕI et te mind üldse tunda tahate.
- kollane vihmavari, mu poiss.
- olgu või tüdruku-kujuline, kes on sümbioosest kaldseintega kõrvalpalatist.
- ma ei tohi...
- te ei tohi uskuda, et tegelikult ei ole Indrekut olemas. ei selles reaalsuses, kui ka seitsmendas dimensioonivahemikus. olge nüüd, te poleks esimene. see on kosmiline seadus, et inimesed ja härrad Indrekuid ei tunnista. loen teie uuest pilgust teie silmakoobaste tagustest trepimademeilt küsimust "miks". mina tean Indrekute kohta tõde ja seda, et teiegi ei ole puhas ja pürogeeniline, kui välja mängite...
- poiss, võin olla solvatud!
- võige.
- ja mina tean tõde teie kohta.
- teil pole aimugi, härra.

Nii palju aega hiljem, et kollane vihmavari jõudis viiekümne kolmest jõesängist üle hüpata ja tagasi vihmaveemängude juurde tulla.

- teid ei ole olemas, Ranet!

- see on tõelise tõe olemuse aimdus. aitäh, et leidsite mind üles!.

Ühe inimlooma soovil.
02.november/14.november.2006
Rändaja

Esimene linnukene...

...minu enese luulemaastikul üle väga pika aja. Urmas Alender'il on suurepärane mõju. Eesti luulel enamasti üleüldse. Doris Kareva, Jüri Üdi, Tõnu Trubetsky niisamuti, paljude teiste potentsiaalsete inspireerijate kõrval.

Siin ta on. Võib-olla ei saagi talle kolmandat salmi lisaks, võib-olla ei saagi ta kunagi olema tervik, kuid igal ühel teiselgi on õigus öelda, et ka nii on hästi. Täiesti esimest korda avaldan lihtsa kondikava, millega olen aluse pannud millegile, mis võiks saada täieõiguslik laululind; aga jätame ta seekord vaid ümisema.

* * *

Tühjadel tänavatel nukrad silmad
ulgudes metskassi püüavad.
Kulunud kaltsuvaip
hämarikus ootab.
Seal teise maailmasõja aegses kellatornis,
kus roostevanni uppunud on
katusekambri tuline arm.

Tühjadel tänavatel kumitab
orbudekodulaste nutt.
Oma võrku esimest lund punuvad
närtsinud nelgid tagaaias,
kus rohtukasvanud vanal kiigel
apokalüptiline tulevikuingel
hoogu võttes päikesetõusu eksleb.

Rändaja.

teisipäev, november 17, 2009

Üle pika aja olen Pärnusse maabunud. Sain Töötukassase aja, kuid kui eelmine päev, Teisipäeva ((on Kolmapäev)) pärastlõunal enda sammud uksest sisse marssisin, ootas mind ehmatus. Ma ei ole ainuke ning meid ei ole otse loomulikult vähe. Vähemalt saan haigekassa ja vajalikud elemendid kätte, rahast ei hooli; raha on too element, mis teeb individuaali ahneks, seejärel hakkab võim meeldima ning asi lõppeb ebavajalike emotsioonide, kaasaarvatud sõjaga. Muidugi mängivad siinkohal ka keskkond, ühiskond ning väga paljud muud karakterid suurt rolli.

Aga see selleks. Hambavalu on seni ainus, mis tervisliku poole pealt justkui liiga teeb, muu on hästi. Hing on rahulik, soovin teistega armastust ning hoolivust jagada; seda ma ka teen. Tahan enesest lahti kiskuda selle tobeda "maine", mis on külge kippunud nii siin, kui ka seal. Jah, raske on selgitada on mõtteid, mis on nõnda ilmselged enesele, kuid teised enestel aru saada ei luba; kuid minule, isiklikult, tuleb anda aega ja ka võimalust, et end väljendada ilma eksimusteta ning just nii nagu mulle sobib. Kerge perfektsionism ei tee asja just paremaks.

Valgust ja soojust.
Jällenägemiseni.
Rändaja.

reede, november 06, 2009

Kasvamine

Olen kasvamas kõrgemasse teadvusse, kui nii öelda. Nii või teisiti on raske kasvada peres, kus usutakse jäärapäiselt, et Indigolapsed on tänepäevane "moesõna" ning kõik tahaksid olla meie, kui samas ollakse ning ühmatakse, et see on lori muinasjutt. Nii on jäänud mulje.
Jah, ehk tõesti on see saanud tobedaks moesuunaks, kuid ei ole mina neid suundi jälginud ning ei jälgi ka. Olen lihtsalt Mina. Ja mina lihtsalt On. Mina voolan ja olen õnnelik.

Olen protsessis "jätan maha suitsetamist". Tahan oma keha puhtana hoida. Raskemad lahingud on veel ees. Keha tahab, sest on harjunud, kuigi mina tean, et ilma on palju parem.
Kuid sellest ega ka faktist, et olen loobunud igasugusest rämpstoidust ning alkoholistki, ei tahtnud ma rääkida.
Tahtsin kõneleda hoopistükis faktist, et Mina olen Täiskasvanu Indigo, kes on kasvamas ja arenemas Kristalli.

*

Oleks vale öelda, et olles Täiskasvanu Indigo on toonud vaid pahandust. Asi ei ole minus, vaid mind ümbritsevates. Terve see eluaeg on mul "oskus" mõelda väljaspoole "kasti", mille tõttu ei ole ma psüühikalisest või kergest füüsilisest koolivägivallast puutumata jäänud.
Kerge on ka funktsioneerida kolmandas ja neljandas dimensionaalsetes maailmades, nüüd ka viiendas ja kuuendas.
Peale toda Märtsikuist maapeale kukkumist ja ära löömist, olen ma saanud aega analüüsida teisi ning just eelkõige ennast, mis andis avalöögi minu arengule. Mõnda aega uskusin muidugi siiralt, et minu hing on kaduma läinud, aga näed - lihtne segadus ja enesele mitte teadvustamine võivad kergemini eksiteele viia kui miski muu, mõnikord.
Enam ei imesta üldse, miks ei meeldi mul rahvarohkel linnatänaval või üleüldse suurtes linnades viibida. Seetõttu kurnas ka viimane Tartus käik mu nii vaimselt, füüsiliselt kui ka spiritiuaalselt ära; suurtest kaubanduskeskustest rääkimata - kohad mis on niivõrd ülesaastatud nii psüühilise kui ka hingelise energiaga.

Olles eelnevalt nii või teisiti teistega võrreldes tundlikum ning sensitiivsem on veel rohkem õrnust kogunud. Just eile, kui oli teine lumi maha langenud, läksin Härraga meie tavalisele ringile, mis sai küll paar rajapikkust juurde, lihtsalt seetõttu, et ma olin Säästu kilekoti kaasa võtnud ning meie katekesi korjasime prahti ja prügi. Eelmine päev olin just silma peale pannud, need leidsin üles kerge lumekihi alt ((üks pudel oli peitu pugenud, kahjuks)) ja ühe topsi ning krõpsupakigi leidsin veel lisaks. Üks pool sest kotitäiest võttis enda alla üsna keskmist mõõtu pappkast ning teise poole ülejäänud praht - pudelid, õhupalliots, paberipraht, pakendid, tühjad suitsupakid. Mitte keegi ei palunud või käskinud mul seda teha, mitte keegi ei oodanud seda. Lihtsalt võtsin kätte, läksin ja tegin. Tegin, sest tahtsin. Tegin, sest tundsin, et on vaja. Tegin, sest tunnen iga päev, kuidas Emake Maa nutab. Tean, et ühe sellise teoga, aitasin natukene paremaks muuta olukorda, mis ei ole kohe üldse rõõmustav. Läksin ja jagasin armastust, olles Üks ((Ja Seesama)). Ei küsinud mitte midagi vastu, sest mul ei ole vaja mitte midagi. Mul on olemas kõik ja mitte midagi, ning nii ongi just hea. Kui Gaia tunneb, et on midagi anda, eks ta annab. Just nõnda lihtne see ongi!.

Helid on valjemad, kõrv on palju hellem ning tundlikum, ja mitte ainult kuulmine - muidugi ka lõhnataju, puutetundlikkus ning kõik muu. Kõik mida mina nüüd vajan on voolus ja rahu, eraldatus suurtest ja lärmakatest massidest, baaridest, kontserditest. Jah, vahest. Vahest ma lähen ja naudin, aga siis saab ka minu klaas taas täis ning lähen pigem luban end puudutada rahulikul ja mõnusal folkbändil või jäzzil. Olen oma tantsud ära tantsinud, oma ulakused ära teinud, oma ägedad sünnipäevadel osalemised ära osalenud. Kogemusi ja lugusid jätkub kauaks, aga aitab. Tahan eksisteerida rahulikult, ilma rahmeldamata. Ja nii saab ka olema!.
Huvid, sõprussuhted muutuvad. Liigun edasi, teist teed pidi, kui ma oleks ehk valinud, aga just nii peab olema. Punkt.

*

Ainus kodu kodu, mis olene enesele leidnud on üks jututuba. Tugev intuitsioon ning Isa ((Isa=Jumal=Universum=Üks//One)) juhatasid mind sinna mõned kuud tagasi. Aga ühte ma tean. Ma ei ole üksi!.
Ning üks kaunis teine mina, S. ((jätan terve nime mainimata, puhtast austusest teise vastu))., luges minu aurat.
Mõned lõigud tollest vestlusest, tõlgituna eesti keelde:

S.:
Ei, sa oled siiski läbimas üleminekut... kuigi seal ei ole enam eriti indigot jäänud...
vaid kerge värving...
oled õppinud enese kohta paljut viimasel ajal

Rändaja:
Olen ning siiani õpin.

S.:
Jah, kuid fakt, et oled nii palju õppinud, aitas sinu üleminekule.

Rändaja:
See ajas mind kohutavalt segadusse mõneks ajaks,
kuid siis mõistsin mis tegelikult toimub.

S.:
Oled palju rahulikum nüüd...
Sa frustreerusid, pettusid kergelt.

Rändaja:
Just.
Siiski on jäänud võitlus raevu ja vihapursetega,
kuid mediteerimine ning kaitse loomine, maandamine on palju aidanud.

S.:
Jah, seal on olnud palju rohkem viha, kuid nüüd,
see on asendunud meelerahuga...
Sa oled loomult uudishimulik, helgus on seal,
ning sa võid olla kärsitu.

Rändaja:
Oh jaa.
Armastan küsida palju küsimusi alatasa.

S.:
Jah, sa armastad õppida...
Ma üritan näha, kas sa oled Looduse suunitlusega?.

Rändaja:
Jah.
Täna koristasin prügi meie lähedal asuvast metsast.

S.:
Jah...
Seal on natukene rohelist.
Sulle meeldib vaba õhu avatus.
Sulle meeldib meri samuti.

Rändaja:
Ohjaa.
Rohkem tegelikult armastan.

S.:
Seal on sinist, sul on nii palju värve!.
Oled hooliv inimene, kuid samuti on ka usalduse probleem, ma arvan...

Rändaja:
On küll.

S.:
Midagi juhtus sinu minevikus, on see õige?.

Rändaja:
On küll.
Seda on juhtunud mitmel korral.
See on põhjus, miks ma ei usalda.

S.:
Sa kardad, et inimesed lahkuvad su juurest...
Oled ka natukene perfektsionist.
Sulle meeldib end väljendada läbi kunsti ning muusika.

Rändaja:
Jah, ning samuti kirjutamine,
kuid mitte ainult tunded.

S.:
Mis veel?.
Sinu arvamus?.

Rändaja:
Ma olen samuti ka Kanal oma loominguga.
Inimesed minu ümber hakkavad lihtsalt kirjutama ja joonistama//maalima.
Kui nad on ümbritsetud minu loomest, jne.
Seda on juthunud mitmel korral.

S.:
Sinu karakterid räägivad sinuga... Oh sa poiss!.
Need, kellest sa joonistad//kirjutad.

Rändaja:
Oh jaa.

S.:
Sa oled kindlasti vana hing.
Sul on palju tarkust//teadmisi.
Samuti võid tunda väga üksikuna.

Rändaja:
Mhmmh.
Eraldatus on õndsus.

S.:
Jah, sulle meeldib olla üksi oma mõtetega.
Teised masendavad sind.
Nad ei mõtle nii nagu sina mõtled.
Hmm.
Sa oled nii keeruline...
Värvid su auras on nii mitmekesised.

Rändaja:
Mõned arvavad, et ma olen ingel.

S.:
Sa õhkad taevalikkuse tunnet.

Niisiis. Nii paljut ma julgen avaldada, ülejäänu on liiga niiöelda isiklik. Aga selleks korraks on kõik, mu kallid. Kohtumiseni!. (:

Päikest ja Valgust!.
Rändaja.

laupäev, oktoober 31, 2009

Tere, tere, tere hommikust.

Istun üksinda üleval, teised juba ammu magavad. Kell hüpperraalil näitab 04:09. Selline täiesti tavaline varahommik. Lükkan magama minekut edasi. Lükkan, lükkan ikka aina edasi, et siis lihtsalt niisama terve päev maha magada ning pimedaga üles tõusta.

Winampi putitasin mängima ühe viimase aja lemmikuima - Kuuluud.
Just kiitsin Emale mõni päev tagasi, jutustasin Põhjamaade Hirmu ning Kuuluu'a erinevustest ja sarnasustest. Tema ainult mühatas ja vaatas oma seriaali raadiokõlalisest televiisorist edasi.

Töötute arvu Eestis ennustatakse 100,000. Umbes nii 20,000 on veel võrku püüdmata jäänud.
Peaks ikka Pärnus ära käima ning ka end sisse registreerima, saab mingitki raha ehk. Kui kõik hästi läheb. Uuest aastast tahaks tööd, kas Pärnu või tagasi Tartusse. Tahaks, tahaks, palju asju tahaks. Planeerida ei ole mõtet, lasta voolul end kaasa kanda. Aga Tartusse tahan tagasi. Jätsin oma südame, armu ja hinge tänavaile haukuma ja ulguma; Toomemäele kõige kõrgemale tipule tantsima; Emajõe äärde viinamarju, mädajuustu ((loe: hallitusjuustu)) sööma ning valget musketäär-mehe nimelist veini jooma ((nii vist oli jah)); Rüütli tänavale footbag'i mängima; Zavoodi ette suitsuhämusse ja juturägastikku; klubi Maailma reggaepidude biitidesse kumama. Jäänud ja tulemata mälestusi on nõnda palju, et kokku lugedes saaks kokku kirjutada terve pihutäie raamatukogu.

Ja nälg on tagasi. Ainult sööks. Koguaeg ainult sööks. Sööks. Sööks. Sööks. Lummav nõiaring. Peagi olen toiduvalmistamises meister, nõude pesemisega ka proobleeme ei teki. Munapuder, vaarikakook - kiirelt ja hästi. Tekkis mõni aeg tagasi kummaline idee ja mõte minna kokandust õppima, kuid siis lõin käega ning ahmisin "ah kogu mõnu kaob siis ju ära" sisse. Jään ikka oma filminduse, kirjanduse ja kunsti pulga peale. Nii palju valikuid ja mitte ühtegi vastust. Aga las jääb, selleks ja teisekski korraks vakka. Küll aeg näitab, millal uks avada ja üle läve marssida, saluuti lüüa ning kõik sõbrad laua alla juua.

Kõrvalmärkus: Laua alla joomisest on tegelikult asi kaugel. Aga. Hip-hop on kodutu, ta elab õues pargipingil. Võtan kätte ja kutsun ta tuppa, annan klaasi kuuma vett ja lahjat hapupiima, siis pigistan villased sokid varvaste otsa ja laulan diivanile magama.

Olgu.
Rändaja.

M & Co: Laternakohtumine

"Ma ootasin sind"

Laia lund langeb läbi laternavalguse, läbi tema silme ette loodud sirmi.

"Asjata külmetasid," vastas M.

Laia lund langeb noormehe õhetavale näole, sulades aegamisi, kadudes tema ootamisest külmunud põske.

"Ma ootasin sind," üritab ta kangekaelselt uuesti.

"Tore."

M. süütab oma pika kvaliteetnaissigareti ning tõmbab koos nikotiiniõhuga sisse ka mõned end nähtamatuks tegevad lumerätsakad.
Plika matsutab suud, vaatab taevasse, tänavale, mööduva takso aknast sisse ning alles siis viib pilgu Karlile.

"Ma ei tule koos sinuga õue laternavalgusesse seisma, kui sa seda arvad."

"Ega ma ei oodanudki," kostab Karl vaevukuuldavalt.

M. hakkab naerma, sellist vaikselt lärmakat naeru.

"Naljatilk."

"Ma võin ära ka minna!"

"Sa ei lähe."

"Arvad?"

"M. ei arva midagi, M. teab. No kuule."

Ja lund sajab, sajab mantlile ja mütsile ja silmile, jäädes ripsmeile pidama. Sulades veeks, ja kui noormees silmad sulgeb, tundub justkui ta
nutaks. M. tahaks selle lumepisara endale huulile püüda. Päästa, mida päästa annab. Oh kullake, ära kurvasta!.

"Miks sa tulid, Karl?"

"Lumeliblikaid püüdma."

"Ons nad ka ilusad?."

"Ilusaimad."

"Annavad nad ka kätte?"

"Kõik peale ühe."

"Ha-ahaaa."

"Ta on liig kõrgel, et püüda."

Ja noormees vaatab hetkeks tema poole, pöörab selja ning haihtub lumesajju.

"Kuid ometi armastab ta sind neist kõige enam!" ohkab M. ning kustutab sigareti.

2009.
Rändaja.

M & Co: Õnn

„Me kõndisime vanalinnas ja olime suundumas koju, kas tead.
Vaata tead küll, kusagil seal on see mägi, eks. No ja M. nägi seda ja hakkas võtma suunda sinna poole.
Ma küsisin stiilis - Millega sa nüüd hakkama saad? ja ta kostis üle õla – Ma tahan näha, mis seal on.
Pisukeste nähide ja niuksatuste saatel veensime plika ümber.
Siis aga... tekkis minu ja Mareti vahel jõle vaidlus, et kas on Oletatavasti või Oletavasti.
Okei, aga see ei ole oluline; oluline on see, et M. oli ühel hetkel kadunud.
Ei.
Ära vaata mind sellise pilguga.

Ta ei läinud siiski sinna turnima, vaid ta seisis nurga taga ühe Vaateakna ees.
Jätsin Mareti ootama, läksin ja seisin tema kõrvale.
Ma absoluutselt ei saanud aru mida ta teeb või mida ta jälgib, ainiti, pingsalt, pilk liikumatult ühes punktis.
Ja ta ei pannud mind üldse tähele, ma küsisin temalt miljon küsimust, aga ta vaikis.
Ehk oli põhjus selles, et ta oli endale kõrvaklapid pähe pannud ja kuulas muusikat.
Jah, kindlasti, asi oligi selles. Olgu, kuhu ma nüüd jäin.
Nii.

No ja ma seisin seal tema kõrval veel veidi aega ja siis kehitasin õlgu ja hakkasin ära astuma,
kui ühel hetkel ma tundsin kellegi kätt jopevarrukat sakutamas. Selline väike tungiv käsi.
Kas teadsid, et M.’il on kõige pisemad käed, mida ma ühel naisterahval eales näinud olen?.
Ja siis ta vaatas mulle säravail silmil otsa, ja näitas näpuga ühele kergelt laternast valgustatud nurgale,
seal selle nuku ja toolijala vahele oli pesa kudunud Pikakoivaline Ämblikuproua.

M. kummardus aknale lähemale, tahtsin juba öelda, et

„kuule, aken on tolmust ja tänavasaastast määrdunud, ära tee“,

kuid ta jõudis minust ette ja ütles:

„Karl, tead. Tema on minu õnn. Ta tuli end minule näitama.““

2009.
Rändaja.

PNS: Päris algusest.

Ses väikeses vanalinna kohvikus põles õhtuti tagatoas tuli. Pintsel torgati vaheldumisi vee või värvi sisse ning seejärel liikus paberil enesekindlalt nõnda, kuidas ta oli mööda serva määratud jooksma.

Värv-vesi-paber: marsruut, mille tõde kajastub lõpptulemuse joovastaval olemusel - läbi piltide, mis igat kaarti iseloomustavad just temale omaselt.
Kummargil kaartide kohal, mis homikul enne avamist letil ostjaid ootavad...

[sõnumiga, mis igat hinge kahtlematu armastusega raputab
või värvidemänguga, millega nõnda julgelt on loodud tegelikkuse
õrn soojus]

...ümiseb ta viisi, mille päritolu on vaid temale teada: "There are some things I want to share with you..."

Helevalged juuksed langevad lahtistena tema kõhnadele õlgadele. Tema teab ja tema nimi on Siemen.

2007.
Rändaja.

PNS: Nico soojusest.

Siemen jäi Nicost maha, nõnda veidikene päevatekki mähituna, paljad jalad teki alt piilumas, üle voodiserva tolknemas. Ja kui Siemen otsustas silmad lahti teha märkas ta otsekohe, et kardinad olid eest tõmmatud, et päikesele teed teha. Valgus sillerdas triibulisel taburetil akna all ning roosadel seintel ja must-valgel Frank Sinatra portreel, mis on lakke tõmmatet.
Siemen jälgis silmadega mänglevaid kiiri ning alles mõni hetk hiljem, kui pilvekatus päikese kinni kattis, märkas neiu, sassis juustes sobrades ja sealt järelejäänuid klambreid otsides, et Nico’t pole enam.

Kuid ometigi on osa temast maha jäänud. Noormehe soojus, mida ta nüüd oma pisikeste vanainimesekäte vahele kokku kogub ning enese põse vastu padjale asetab.

Läbi üksteise mäletamiste, üle öiste jutuajamiste ja kusagilt kõrgemast teadmisest meenub Siemenile, et enne uinumist oli Nico talle kõrva sosistanud.

[+] Sinus on maailmu nii mitmeid, kas oled sa ka inimene, ma ausalt ei tea. [-]

2007.
Rändaja.

PNS: Seal.

Tema mõttelend viib ta enesega kaasa, rukkipõldude rüppe ja ta ei oskagi tahta märkamist, et kohviku tagatoa akna taga, üsna lähedale rõskuses hingitsevale seinale, seisab helendav naisekogum.

"ikka rukkililled,
ja üksikud mooniõied lisamas enneolematuid värvilademeid.
see on Ilu!" ohkab Siemen.
"oh milline Ilu!"

2007.
Rändaja.

PNS: Toovanalinnaväikekohvikujuhatajapoeg

Aare: Kummaline, ma ei leia sinu kolmandat silma.

Siemen: Mis minu kolmanda silmaga?.

Aare: Seda lihtsalt pole seal!.

Siemen: On ka inimesi, kelle ta seal ei asetse.

Aare: Kes sa oled, Siemen?.

Siemen: Sa ei pea küsima, sest vastus on sinus eneses.

Aare: Ma ei tunne sind ära.

Siemen: Sest ma olen teises mõõdus, teises kontekstis. Sinus lõõmab rahulolematuse leek, kui kohtad midagi, mis on eba. Pole hullu, oled vaid inimene.

Olemisviis on vaid teine, ära heitu, Aare!.

Aare: Teadsin, et siiatulek on halb mõte.

Siemen: Mitte ükski mõte pole halb. See oleneb, millise vormi sa mõttest lood. Oled veel noor, kullake. Ära ainult pelga olemuse ja olemise õiget mõtet!.

2007.
Rändaja.

PNS: Teooria hingest ja kehast

Aive: Räägi, Siemen, minule hingest ja kehast.

Siemen: Tohoh. Või et hingest ja kehast!.

Aive: Palun, Siemen.

Siemen: Hing, kui tuum, tuumik ning keha kui kest, varamu - elavad sümbioosis. Üks hea ühele ja teine teisele. Keha pakub hingele varju ja tuge, teine võtab aga tänuga vastu selle, mida antakse. Hing kingib kehale õpetust, kuidas ühiskonna keskel toime tulla, nõnda, et masstootmine ja masstarbimine teda kammitsaisse ei püüa, maha ei murra. Seejärel otsib keha sobiva mehhanismi, mis kogu selle informatsiooni tema joaks lahti kodeerib. Selle protsessi käigus jääb hing vaatlejaks, sest temal luua pole lubatud. Justnagu Jumalalgi, sest hing annab kehale vaid juhtnööre, keha ise talitab omi rööpaid mööda.

2007.
Rändaja.

PNS: Aare murest Siemenile.

Aare: Olen tagasi seal, kus olla ei taha.

Siemen: Kui sa muretsed tunnete pärast, mida tegelikult ei ole ja mis tegelikult üldsegi ei määra, on see raiskamine. Säästa iseend. Anna tühi tunne ära. Sa ei vaja seda.

2007.
Rändaja.

PNS: Sellest, kes Siemen tegelikult on.

Nico: KUST sa tuled?. KES sa oled?.

Siemen: Inimestega, olles ingellik olevus.

Nico: Ja...?.

Siemen: Mind ei ole ainus. Meid on rohkem, kuid meid on siiski vähe. Kasvame siiski maal koos inimestega. Need, kes on hoitud, kvaliteet tõuseb valgusega. Kes rikutud, nemad lahkuvad inimestena.

Nico: KES te siiski olete?.

Siemen: Maapealsed inglid, kes edastavad Jumala poolt antud informatsiooni.

Nico: Jumal on siis olemas?

Siemen: Loomulikult!.

Nico: Milline ta on?

Siemen: Jumalat ei saa määratleda isiksusena või indiviidina. Jumal on meis endis, igas inimeses sügaval sisimas. Iga inimlaps on loonud Temast enesele sobiva pildi. Jumal on kõige ühtsem ja kõrgeim vägi, kes-mis on olemas kõiges ja kõigis.

2007.

Kõrvalmärkus: Jumal selles kontekstis on vaid konseptsioon, et valesti ei mõistetaks.

Rändaja.

PNS: Siis kui Aive ja Siemen Pärnusse tulid

Aive pikutab betoonmüüril, tagumik urvakil ja Siemen kõlgutab mõnuga jalgu, lutsutades ka üht lustakat kompvekki. Sandaalid on uppunud liiva, mis päikeseaurudesse kobrutab. Vahest ehk lohakalt, kuid mine sa tea.

Aega on neil umbestäpselt ViisKümmendSeitseMinuti. Võileib lehtsalati ja juustu-makaroni, krõpsud ja granaatõunamahl on käivitatud seedimisele. Inimesed lahkuvad rannast, päev pöördub õhtusse. Ta on peagi siin. Kindlasti.

Aive ja Siemen jõudsid Pärnusse nelja autoga. Saaremaalt. Merd vaatamast. Siemen leidis, et meri on kõikjal ikka sama iseloomuga, kuid need värvid, oh need värvid. Ja lõhn rääkis talle hoopiski teisi lugusid. Meresõitjatest meestest ja naistest, kes ootavad rannal. Näiteks.
Esimeseks said nad Kaali teeotsa. Naine. Prillid. "Suvel kollanevatijope!" oli Siemenil esimeseks mõtteks, kui nad Aivega kahekesi tagumisele istmele ronisid. Kui proua raadio Elmari kõvemaks keeras, naeratas Siemen enesele ja hästi mitu korda teiste eest ka.

Teiseski istus proua. Valjalani siis seekord. Veinipunase pikapautoga, mille pikk tagaosa venis mööda teed seda pikemaks, mida rohkem taevas vihma andis. Jah, suvehommik oli kergelt niiske, hädine ja vihmane. Kes ta oli, see naine, või kuidas ta oli, seda Siemen ei mäleta.

Enne, kui maantee enesest taas autosid higistama hakkas, külmetasid need kaks päikeselast end niiskusest kõhedaks. Olid nad ju hommikul kampsunid kõige kõige põhja pakkinud, õhtul enne magama heitmist, ja hommikune erksus ei ole neile ikka veel järele jõudnud. Nagu nätsukumm, mida laps oma pisikeste sõrmede ümber keerutab ja sellesse takerdub, kleepub ja välja end venitab. Ja siiski, olles jalutanud vestlemiste ja haigutamiste ja ähmaste lootuste saatel poolteist kilomeetrit, võeti neid peale suurest lahkusest. Aive ronis ette ning Siemen leidis end tõtt vaatamas kutsikakoeraga. Saksa lambakoera-dobermanni, selgitas onu Autojuht, kes Aivele optimistlikult jutustas kõiksugu jutte ette, Siemen aga sattus nihkes tõele sedavõrra lähemale, mida rohkem ta koerakesega limpsimiste ja sügamiste ja "ei tohide" saatel deklameeris.
Onu Autojuht asetas nad heade soovidega Orissaare risti, kus õnn neile koheselt ka naeratas. Teepervelt haaras nad kaasa abielupaar uue hästilõhnava autoga, kes sõitsid, kas sa näed!, Pärnusse.

Aive pühib unesid, Siemen mängib varvastega jaanalinnu-mängu, päevast kuumana jäänud liivas.

Nicot ei tulnud.

2007.
Rändaja.

PNS: Tühjast toast ja inimvarest

Tuba oli tühi. Siemen istub radiaatori ees punasel, auguga taburetil, põlved kokku surutud, nõnda, et kintsudel enam midagi õhust haarata pole, käed kokkupandult rinnal. Soojus voolab mööda raskesti langevaid seelikuvolange kergelt õhku ahmides põrandale. Ja roosa radiaator toetub poollahtiselt, ripakile jäetuna vastu seina. Temast ei ole enam ei soojuse müüjat või aknalvaatleja pisaratepüüdjat. Ja tuba on tühi mööblist ja tühi on ta varjude hingamistest. Televiisor elab, tema ei saa ometigi tükk vaikivat eset olla. Vaid elaval saavad silmades tantsusammul sipelgputukate vertikaalread tippida. Siemen teab seda. Televiisor teab seda. Teab.

Ekraan on tühi ja ta vaatab aknast välja, sest keegi teine ju seda ei tee ja tüdruku küünarnukk riivab kergelt tema selga, ikka siis kui sisse hingab ja katkistest kividest ahi vastasseinas mõõdab toatühjusega vastamisi kõrvalruumi haigust.

Ja hädavaevu surub end nende ridade vahele teadmine teises toas hingitsevast inimvarest.

2007.
Rändaja.

M & Co ehk Post Nubila Siemen

Post Nubila Siemen (PNS) tõlkesse pitsituna oleks siis Pilvede Järel Tuleb Taas Siemen. Kunagine pisike raamat, ette võetud projekti raames. Aasta-kaks hiljem jõudis arengujärk M & Co'ni. Erinevad, samas koos eksisteerivad teadvus-tasandid, täiendades üksteist lihtsas sümbioosis.

PNS on miski, mis koosneb elust ja ilust ja tüdruk Siemenist. Siemenist. Nicost. Aivest. Aarest.

M & Co on kakski, mis vältab läbi M'i, kes kannab kaaslastena Maret'it, Karl'i ja teisi, pärlitena üksteise kõrval oma pisikese käsivarre ümber.

Lisan pisikesed jutukatkendid ning mõned teised read, mis kunagi ehk üheks saavad, hiljem ka juurde kirjutades. Midagi jutujärgu taolist. Loodame ja hoiame pöialt.

Rändaja.
Eile.

Enne Härraga õue minekut...

... ma ei tahtnud kohe üldse õue minna. Jutustasin sõbrale, et ma jäätun kohe ära, kuna olen nii kõhn. Naljatledes muidugi. Riietumisprotsessi käigus suutsin oma teise villase soki ära kaotada; aga näed, peal istusin. Eelsoojendus ja niisama viisakus. Taipasin, et minu "mölapidamatus" on täna eriti vali. Taipasin rääkida ka asjaolust, et meil televiisor kõlab justnagu raadio, selle vokaali poolest. Peab heli kõvast üles pumpama, et kahinast üle kuulda.
Mingil hetkel hakkas Härra maurama, suurest õnnest jooksis hammastega põlve, kuid see kerge kokkupuude nagu haiget ei teinud. Eks hiljem näeb, kui nahal kena sinine laik end näitama hakkab. Aga pole muret, õnn on ühine.

Pärast Härraga õues käiku...

...aitasin ema nii mõneski toimingus. Oleks nagu õiglane, või mis; aga see selleks. Kui eile (loe: üleeile) sadas mõni helbeke lund, mille minu hele nahake suutis kinni püüdagi, siis täna (loe: eile) juhtus härmavõrk üle hoovi ja samblalaante olema. Elementaarne lihtsus, et talv hoomab meid üha lähemalt ning lähemalt. Pole midagi parata. See on ilus, kuigi tänavune talv on hoopis kiirem tulema ning sügis on hoopis sügisemat nägu pidi voolitud; mitte nagu eelmistel aastatel, kus suvi oma juuri veel nõnda sügaval hoidis ja meid oma soojusega üle külvas, nõnda, et ühikakaaslased omi siredaid ja paljaid sääri hoovi peal kõigutada veel said. Mudalombid on kaetud kõheda jääga, kinni tikitud külmaniidiga. Ei ole hullu, ei ole hullu. Ootan, sind, mu talv; kannatlikult ja tasapisi.

Rändaja.

teisipäev, oktoober 27, 2009

Ma olen täht, säramas eredalt.
Minu hingetiivad on kaotanud selle halli ja häguse kurbuse värvi.
Otsisin vastuseid valelt teelõigult.
Tean. Tunnen. Armastan.
Olen kasvamas "kõrgemasse" olekusse.

Rändaja.

laupäev, oktoober 24, 2009

Taevane mängukann

Ma sooviksin oma migreeni tühja valgusküllase korteri seinale naelutada ning minema kõndida, oma kõige kangemat sigaretti suitsetades ning muusikapleierist Kuuluu'a albumit -Kummuli kaheksa, üheksanda maailma imelik- kuulata. Selja tagant ukse lukustada ning võtme liftisahti visata, tagasikerimise nuppu lülitada; pöördudes ukse lukustada ja võtme liftisahti visata, tagasikerides taas ukse lukustamata sulgeda ning võtme niisama jutujärguks liftisahtist kolinal alla kukutada. Minema kõndides läita üks sigarett ning -Play- nuppu oma pisikese sõrmega susates, lahkun ja jätan migreeni nälga haukama. Üksinda.

Rändaja.

reede, oktoober 23, 2009

Mäletamise eitamine

Sain täna ema käest pika loengu osaliseks, kui ma ta Edu poe juures kinni püüdsin. Noomitus kattis terve tee poest koju, just pärast ostude sooritamist. Millest ta pajatas, ei ole tegelikult oluline.

Mu hinge jäi närima küsimuseuss, miks ostetakse iga päev paki kommi ((tehnilises võttes, 15 krooni)) ja siidri peale ((tehnilises võttes ehk rohkem kui maius)), kui hoopis osta kalmuküünal Vanavanaemale haua peale. "Meil ei ole raha". Miks mul alles kodus tuli mõte, et oleks võinud selle Linda riiulile tagasi, teiste omasuguste sekka susata ning tagumistest riiulistest, seal kus majapidamistarbed reisdeeruvad, ühe või kaks küünalt tuua.

Kui küsisin, kas keegi hauda üldse korrasgi hoiab, sain ma visatud vastuse püüdjaks. "Eks keegi ikka hoiab".
Ema, ema, miks kardad sa minna?.

Homme, ehk, lähen ja otsin Vanavanaema puhkepaiga üles. Olen eelnevalt seigelnud seal, kordinaatide järgi, mis mind eksitasid ning otsijaks jätsidki.

Ema, ema, miks sina kunagi oma Vanaema haual enam ei käi?.

Rändaja.

neljapäev, oktoober 22, 2009

Tõmmu kommid ja Äpu laul

Nõnda tunnikene tagasi saabusin pikalt jalutuskäigult Härraga - perekoeraga. Viisin ühele kasele, kelle tüvi on krobeline, näinud paljusid torme ja räsivaid tuuli, ohvrianni. Juhtumisi tuli mul viimasel Tartus käigul kaks suurt hambatükki ära. Juured jäid veel alles, tulevikus valu tegema. Tänasin ja liikusin edasi. Ei küsinud midagi. Loodus annab siis, kui tunneb, et on vaja. Ja ega minulgi tegelikult millestki puudu ei ole. Kõik on nii nagu olema peab. Tuleb mis tulema peab, lastes eluvoogudel end kaasa kanda.

Tänane õhtupoolik möödub moodsas ja populaarses sinutorus, kuulates head eesti klassikat. Entel Tentel, Olav Ehala, Ruja ja paljud teised, kel on kindel ja turvaline varjualune mitte ainult minu enese lapsepõlves, vaid kindlasti puudutab suurel määral ka lugejaid. Nukitsamees, Viimne Reliikvia, Pätu, Hunt Kriimsilm, Kõige Suurem Sõber. Kuigi elutee on kandnud mind vanemaks ja kogenumaks, lausa suure mõnuga olen nõus vaatama neid ja teisi ikka ja taas. Teeb hinge rahulikuks ja meele õnnelikuks.

Rändaja.