Tõmmu kommid ja Äpu laul

Nõnda tunnikene tagasi saabusin pikalt jalutuskäigult Härraga - perekoeraga. Viisin ühele kasele, kelle tüvi on krobeline, näinud paljusid torme ja räsivaid tuuli, ohvrianni. Juhtumisi tuli mul viimasel Tartus käigul kaks suurt hambatükki ära. Juured jäid veel alles, tulevikus valu tegema. Tänasin ja liikusin edasi. Ei küsinud midagi. Loodus annab siis, kui tunneb, et on vaja. Ja ega minulgi tegelikult millestki puudu ei ole. Kõik on nii nagu olema peab. Tuleb mis tulema peab, lastes eluvoogudel end kaasa kanda.

Tänane õhtupoolik möödub moodsas ja populaarses sinutorus, kuulates head eesti klassikat. Entel Tentel, Olav Ehala, Ruja ja paljud teised, kel on kindel ja turvaline varjualune mitte ainult minu enese lapsepõlves, vaid kindlasti puudutab suurel määral ka lugejaid. Nukitsamees, Viimne Reliikvia, Pätu, Hunt Kriimsilm, Kõige Suurem Sõber. Kuigi elutee on kandnud mind vanemaks ja kogenumaks, lausa suure mõnuga olen nõus vaatama neid ja teisi ikka ja taas. Teeb hinge rahulikuks ja meele õnnelikuks.

Rändaja.