Eiroosid

• Kosmikute Eiroosidega tulevad vanad mälestused meelde. Ajast, mil kõik oli teisiti ja mil ma olin iseenese jaoks kaotsis.
• Küllap eile sai nii palju suitsetatud, et nüüd enam ei taha. Seest keerab. Korralikult magamata juba üle nädala.
• Vaidlen iseendaga, kas see on väsimus või pohmell.
• Isiklikult ei ütleks, et nii Kosmikud kui ka Nirvana, Metro Luminal ning mõned veel suitsiidi bändid on. Nad lihtsalt oskavad elu pahupoolest hästi pajatada. Nii öelda.
• Vaidlen enesega ka selle üle, kas peaks teed tegema või mitte. Tahaks. Nii. Tahaks.
• Väljas on vastik ja kergtormine. Millegipärast ootan, et sisemandrile on saabunud kajakad.
• Lähen teen siiski teed. Millist, seda näitab katseeksitusmeetod!.
• Minu uueks hüüdnimeks saagu "Error". Restardist ei piisa aitavat.
• Kui inimestele meeldib laulda surmast, see ei tähenda, et ta suitsiidne on!.
• "Tule mu juurde, kui lõppevad saated..."
• Olen nagu truu kass, kes perenaist ootab.
• Või kass, kes ootab et kellestki tänavapeal ühepaja toitu teha. Ära küsi. Mõte jookseb omarada pidi.
• Kakamaraton ebaõnnestus.
• Valus vaikus ja psychobilly.
• Imre on oma ilusad pikad kiharad maha ajanud.

x x x

Enne magama jäämist. Täna öösel.

Mina :: Kui sul külm on, siis sa võid mind kaisukaruks võtta, ma olen pisike.

Hetk mõttepausi ja vaikust, siis...

Jeesus Kristel :: Sa võid mind kaisukaruks võtta, mul on pisikud.

Mõnda aega hiljem.

Jeesus Kristel :: Mul on sellised pisikud, mida sul ei ole, me võiks vahetada.

Rändaja.

Riisipuder ja pisikesed pisikud

Olen teist päeva Pärnus. Jeesus, ka teada kui Kristel, oli nii lahke ja pakkus mulle kräshimise pinda. Enne mind oli siin just olnud Gerda ja Matiko. 8) Päev või paar varem.

x x x

Kõrvalmärkusena neile, enne kui ma edasi liigun oma pisikese sissekandega, kellele meeldib minu elus nuhkida ja absoluutselt alusetuid oletusi - jutte välja mõelda :: kui te asjade ning minu tegude tagamaast mitte midagi ei tea, siis ei ole ikka mõtet oma mokalihaseid ülearuselt kulutada. Kui see aga teile nii lõbu pakub, siis mõelge selle peale, kas teile endale meeldiks, kui keegi teine teie kohta sarnaseid või isegi samasuguseid kuulujutte välja mõtleb. Teil on ka ebameeldiv, eks?. Siis parem pöörake see tähelepanu ja energia, mille te teistele alatasa suunate, iseendale ja saage paremateks inimesteks, paremateks individuaalideks ja kasvage suureks!.

x x x

Jeesuse madal puidust laua peal on minu "Mahtra Sõda", mille vahel on nõukogude aegne atobussi pilet, [tuleb kindlasti alles hoida, kasvõi noorpõlvedele näitamiseks; nemad sest ajast ju midagi ei tea, tegelikult], ning mille vahel on ka hädajuhuks, nii ka tagavaraks, natukene kõige kangemat sigareti tubakapuru. Samuti sai eile kohvi ja ka lagritsa likööri libistatud, nii õhtu kergemaks tegemiseks ja ka hea une tekitamiseks, mis tegelikult lõi mul silma looja alles kolme paiku öösel, kuigi teki alla saime üsna kesköö kanti.

Palusin ja kaklesin miskiste varjuolenditega. Loodan, et Liisiga on kõik hästi...

Nüüd just lõpetasin ülevürtsitatud riisipudru. Aga kui on nälg, siis ega sellestki ei ole hullu, eksju?.

Ei taha koju minna, aga siia kauemaks ka ei saa jääda, kahjuks. Töö leidmisega on nii nagu on, ja see kurnab ja väsitab mitte ainult mind. Unustasin isegi eile helistada, et ei tule tagasi "koju", aga eks ema vist on aru saanud, et kõik on korras ja siiski jäin, kuigi alguses mainisin vastupidist. Või siis ma loodan, et Nendega midagi juhtunud ei ole ja kõik on elus ning terved.

Aga hää küll. Saadan tervisi Hundi-Kristelile Slovakkiasse, et tal oleks palju jõudu ja jaksu, positiivset meelt ning palju toredaid kogemusi veelgi tulemas!. (:

Rändaja.

Tagsitulek

Lubasin endale, et hakkan uuesti käsikirjas päevikut pidama, kirjutama. Iseenda jaoks eelkõige. Igal momendil, eriti kui just vaja on, ei ole kedagi sellist võtta, kellele neist asjust rääkida, kirjutada ja arutada. Vähemalt saan iseendaga arutelu pidada, kui mitte kellegi teisega, eks ole. Ehk saan ma enesest natukene rohkem aru, mine sa tea. Lootus on lollide lohutus, või just nagu mina ikka mõtlen viimasel ajal :: lootus on see, mis kestab kuni lõpuni koos sinuga. Ei loe, kas oled üksi või mitmekesi, lootus ei jäta sind kunagi, isegi kui sa tunnistad vastupidist. Ta seisab su varjus, ja sa ei märkagi teda, aga ta on olemas. On. Olemas.

Kõik, mis ümber on. Need helid. Need värvid, ja hetketki; mida ma läbi oma inimkesta silmanärvide näen, ei ole minu. Justkui. Nii hämmastav, et ainus sõna, mis selle kõige kirjeldamiseks kõige paremini sobib on FILM.

Olen Rändaja.
Olen Film.

Olen kes olen, ja seda ei saa minult mitte keegi ära võtta. DNA jääb samaks. Hambakaart jääb samuti selliseks nagu on, kui see lagunemisprotsess ajaga nimekirjast maha tõmmata. Muidugi arenen isiksuse ja individuaalina, ning teen vigu ja õpin neist, kuid kes meist neid ei teeks.

x x x

Võtsin taas ette, lugemiseks, Jack Kerouack'i "On The Road"'i, Eesti keelse tõlke. Sealt lehtede vahelt leidsin järjena, või siis peidetud sinise märkempaberi, kuhu oli kirjutatud midagi paljude aastate tagust. Üks valus mälestus, kogemus niisamuti. Aja jooksul on see mälus uduseks kulunud, kuid need sõnad paberil lõikavad jätkuvalt sama teravalt edasi. Mis teha, tuleb edasi liikuda, aina ja aina. Haav jääb, paratamatult, kuid sellest saab jätkuvalt õppida, targemaks saada.

x x x

Kõik päevad on kui tasane kõikumine. Puuduvad vaid lained. Iga järgmine päev on tühjem, kui eelmine. Ma näen ja hingan sedasama õhku, mida kõik teisedki, kui siiski tundub, et see ei ole seesama. Minu ees oleks justkui üks tihe klaasist sein, kust ei tule mitte miski läbi. Too sisemine äng on ainus varjupaik ning nähtav vaid minule ensele.

R.

09. September. 2010

Migreenid ja peavalud on tagasi. Unest ei ole tolku, välja ei puhka nii või teisiti. Ehk sellepärast, et olen taas päev ja öö ära vahetanud, mine sa tea; kuigi ma tean, et see ei ole ainus põhjus, miks ma magada ei saa korralikult.

Ma lihtsalt tean, et midagi on valesti selle keha ja organismiga. Intuitsioon juba ei valeta, see on kindel, mis kindel. Iga uus päev on täidetud mürgise valuga, mis kunagi mind ei jäta. Ja siin ma nüüd olengi, kannatan ja keeldun valuvaigisteid söömast, teades, et see sõltuvus ei ole endiselt kusagile kadunud.

x x x

See ei ole see karjumine mu sees, mis varem oli. See on nüüd vaikne. Ei ühtki häält. Ei ühtki silmapaari. Vaikus, justkui oleks ta magama läinud.

Ta vaikib mu sees, ja ma igatsen noid mürarohkeid hetki, sest ilma selleta on ta veel vaenulikum; hulkudes mälestustes, kummitades mõistuse tagatoas.

x x x

Peale pärastlõunat, kui sai pesu õue kuivama viidud, istusin sellel valgel taburetil, millelt värvi maha koorumas on; ning järsku tabasin äratundmise...

... ma tunnen, et ei ma ei kuulu siia!.

R.

Suvemälestusi, kokkuvõtteid ja järelkajasid

27. Juuni. 2010
Pärnu

Enne õiget peatust avastasin end seismas ühe tomboy-liku naisterahva selja tagant, kellel juuksed olid nii lühikeseks lõigatud ning ärgates leidsin end jõllitamas tema valge t-särgi kaelusele, kus keegi oli augu pununud, ja tema kottis teksaseid.

Elu on ikka selline nagu muidu, muutusteta ja töö otsimine on vaevarikas nii nagu ikka. Ehk nüüdseks olen saatnud mitmekümneid, kui mitte sadu CV'sid, aga siiski ei midagi. Närune seis jätkuvalt. Ei tea mida see valitsus küll loodab saavutada, kui vaid poliitikute palkasid tõstetakse, aga töökohti ning teistes valdkondades on ikka madalad palgad. Mida te teete, kui eneste ahnus on suurem kui lahkus?.

Tunnen end nii räpase ja väsinuna. Mitu päeva "kodust" eemal olnud, kuid siiski... see on parem kui mitte midagi, ausalt. Püüan end teha inimeste silmis nähtamatuks, enese meeleheaks. Et pakkuda vähekenegi lohutust, ekslen oma kadunud silmameigi ja viimase raha eest ostetud veemullide vahel. See on labirünt, nii nagu on see eluvoog üleüldiselt.

Kõik huvitav ja uus, mis pidi juhtuma on läbi. Kas minu õnn on tühjaks jooksnud?.

Inimesed väsitavad mind, ja siiski ma igatsen neid juhtumisi vahetevahel. Harjunud olema eraklik, kohtuma nende üksikutega, kes teavad, mismoodi see minu aeg kulgeb ja mis toimub, mis päris tegelikult toimub.

Tunnen end kui võõras selles linnas, ja selles riigis; ja tundub, et see ei loe, et armastan ja jumaldan Eestimaad kogu hinge ja südamega. Ehk olen liiga ergas Eestlaste loomusele?. Teame me ju kõik, millesed nad kipuvad olema, kinnised ja külmad, kalkuleerivad ning traditsioonides kinni. Mitte, et see halb oleks, kuid selle kogu ühiskonna keskel on lihtsalt niivõrd raske funktsioneerida, ausalt...

x x x

28. Juuni. 2010
Pärnu

Päev hiljem ning olen taas punapea. Suundun tagasi lapsepõlvekoju, vaid üheks päevaks, kui sedagi, et taas joosta; et taas pakkida kohver ja tagasi Pärnusse sõita. Tahan puhtaid riideid. Pesta tahaks ka... Tahan näha lapsepõlveaegset sõbrannat Liis'i. Aga ma ei taha kuulda ema häält, või näha noid pettunuid silmi. See tekitab tunde, et kaduda, kaduda kaugele ära, et ainult enam Neile haiget ei teeks.

x x x

01. Juuli. 2010
Marsruudil Pärnu - Kilingi-Nõmme

On neljas päev, ja siin ma olen, järjekordsel bussil, järjekordsel rännakul. See ei loe, mis suunas, iga pisemgi moment on rännak ja see on midagi erakordset ja ilusat!. Alati. Igal korral!.

Veerand teest on läbitud. Pelgus magama jääda on tekkinud paranoiast, mis uksele koputamatta sisse on marssinud.

Ses vanas mehes mu selja taga on miskit õõvastavat, aga ehk see on vaid ülemõtlemise süü. Seda suudan ma üsna tihti teha, kuid tunnetused saavad ikka enamasti võitu.

Võlgnen oma vanematele vabanduse. Minu tegutsemisviis, ning... oh jah... käitumine oli tõesti üle piiri. Tundub, et kodust ära jooksmine ei lahenda probleeme. Kergemat teed on ju alati lihtsam leida, kui hirmudele vastu astuda ning asjad korda ajada.

Rändaja.

Kõrvalmärkus :: Kohandatud, kuid enamjaolt siiski jäetud nii nagu on. Lisatud mõned mõtted.

Ray Wilson'i Change on õhus