Üle pika aja olen Pärnusse maabunud. Sain Töötukassase aja, kuid kui eelmine päev, Teisipäeva ((on Kolmapäev)) pärastlõunal enda sammud uksest sisse marssisin, ootas mind ehmatus. Ma ei ole ainuke ning meid ei ole otse loomulikult vähe. Vähemalt saan haigekassa ja vajalikud elemendid kätte, rahast ei hooli; raha on too element, mis teeb individuaali ahneks, seejärel hakkab võim meeldima ning asi lõppeb ebavajalike emotsioonide, kaasaarvatud sõjaga. Muidugi mängivad siinkohal ka keskkond, ühiskond ning väga paljud muud karakterid suurt rolli.

Aga see selleks. Hambavalu on seni ainus, mis tervisliku poole pealt justkui liiga teeb, muu on hästi. Hing on rahulik, soovin teistega armastust ning hoolivust jagada; seda ma ka teen. Tahan enesest lahti kiskuda selle tobeda "maine", mis on külge kippunud nii siin, kui ka seal. Jah, raske on selgitada on mõtteid, mis on nõnda ilmselged enesele, kuid teised enestel aru saada ei luba; kuid minule, isiklikult, tuleb anda aega ja ka võimalust, et end väljendada ilma eksimusteta ning just nii nagu mulle sobib. Kerge perfektsionism ei tee asja just paremaks.

Valgust ja soojust.

Jällenägemiseni.

Rändaja.