Ranetit pole olemas

- härra Rappu, olete te täna joonud? - küllap raasike õunaveini. - raasike! või et raasike! te olete ju puha purjakil! - aga keel see eest terav kui pussnuga rasvases seakintsus. vilksamisi läheb aeg mööda, seades härra Rappu ja noormehe nimelise Raneti või Raneti nimelise noormehe teinetesest mõtiskledes ähmaselt eneste ette põrnitsema. - härra Rappu! - mis lahti, mu poiss, et nii ahastavalt minu poole hüüad!? - te unustasite enese torukübara! - ja vihmavarju, Indreku kollase vihmavarju. - teil ei olnud vihmavarju. - aga Indrekul on! - Indrekut ei ole siin. - Indrek on siin, kuid sina ei taha lihtsalt teda näha. - pole tarvidustki. - kallis poiss, kas sa tõesti ei mõista, et omaenese uhkete sõnadega teed Indrekule haiget? - olgu pealegi. Minule sobib. - sina! kuidas sina võid? - ärge mind sinatage, härra! - äi ole mõtet ärrituda, kulla poiss! - te olete võlts, härra Rappu ja teie nimi on ebaõiglaselt vali. ma ei usu, et te ühtegi Indrekut tunnete. olgu siis nähtamatu, semiootiline või väljanäiv VÕI et Indrekul on vihmavari VÕI et te mind üldse tunda tahate. - kollane vihmavari, mu poiss. - olgu või tüdruku-kujuline, kes on sümbioosest kaldseintega kõrvalpalatist. - ma ei tohi... - te ei tohi uskuda, et tegelikult ei ole Indrekut olemas. ei selles reaalsuses, kui ka seitsmendas dimensioonivahemikus. olge nüüd, te poleks esimene. see on kosmiline seadus, et inimesed ja härrad Indrekuid ei tunnista. loen teie uuest pilgust teie silmakoobaste tagustest trepimademeilt küsimust "miks". mina tean Indrekute kohta tõde ja seda, et teiegi ei ole puhas ja pürogeeniline, kui välja mängite... - poiss, võin olla solvatud! - võige. - ja mina tean tõde teie kohta. - teil pole aimugi, härra. Nii palju aega hiljem, et kollane vihmavari jõudis viiekümne kolmest jõesängist üle hüpata ja tagasi vihmaveemängude juurde tulla. - teid ei ole olemas, Ranet! - see on tõelise tõe olemuse aimdus. aitäh, et leidsite mind üles!. Ühe inimlooma soovil. 02.november/14.november.2006 Rändaja

Esimene linnukene...

...minu enese luulemaastikul üle väga pika aja. Urmas Alender'il on suurepärane mõju. Eesti luulel enamasti üleüldse. Doris Kareva, Jüri Üdi, Tõnu Trubetsky niisamuti, paljude teiste potentsiaalsete inspireerijate kõrval.

Siin ta on. Võib-olla ei saagi talle kolmandat salmi lisaks, võib-olla ei saagi ta kunagi olema tervik, kuid igal ühel teiselgi on õigus öelda, et ka nii on hästi. Täiesti esimest korda avaldan lihtsa kondikava, millega olen aluse pannud millegile, mis võiks saada täieõiguslik laululind; aga jätame ta seekord vaid ümisema.

* * *

Tühjadel tänavatel nukrad silmad

ulgudes metskassi püüavad.

Kulunud kaltsuvaip

hämarikus ootab.

Seal teise maailmasõja aegses kellatornis,

kus roostevanni uppunud on

katusekambri tuline arm.

Tühjadel tänavatel kumitab

orbudekodulaste nutt.

Oma võrku esimest lund punuvad

närtsinud nelgid tagaaias,

kus rohtukasvanud vanal kiigel

apokalüptiline tulevikuingel

hoogu võttes päikesetõusu eksleb.

Rändaja.

Üle pika aja olen Pärnusse maabunud. Sain Töötukassase aja, kuid kui eelmine päev, Teisipäeva ((on Kolmapäev)) pärastlõunal enda sammud uksest sisse marssisin, ootas mind ehmatus. Ma ei ole ainuke ning meid ei ole otse loomulikult vähe. Vähemalt saan haigekassa ja vajalikud elemendid kätte, rahast ei hooli; raha on too element, mis teeb individuaali ahneks, seejärel hakkab võim meeldima ning asi lõppeb ebavajalike emotsioonide, kaasaarvatud sõjaga. Muidugi mängivad siinkohal ka keskkond, ühiskond ning väga paljud muud karakterid suurt rolli.

Aga see selleks. Hambavalu on seni ainus, mis tervisliku poole pealt justkui liiga teeb, muu on hästi. Hing on rahulik, soovin teistega armastust ning hoolivust jagada; seda ma ka teen. Tahan enesest lahti kiskuda selle tobeda "maine", mis on külge kippunud nii siin, kui ka seal. Jah, raske on selgitada on mõtteid, mis on nõnda ilmselged enesele, kuid teised enestel aru saada ei luba; kuid minule, isiklikult, tuleb anda aega ja ka võimalust, et end väljendada ilma eksimusteta ning just nii nagu mulle sobib. Kerge perfektsionism ei tee asja just paremaks.

Valgust ja soojust.

Jällenägemiseni.

Rändaja.

Kasvamine

Olen kasvamas kõrgemasse teadvusse, kui nii öelda. Nii või teisiti on raske kasvada peres, kus usutakse jäärapäiselt, et Indigolapsed on tänepäevane "moesõna" ning kõik tahaksid olla meie, kui samas ollakse ning ühmatakse, et see on lori muinasjutt. Nii on jäänud mulje.
Jah, ehk tõesti on see saanud tobedaks moesuunaks, kuid ei ole mina neid suundi jälginud ning ei jälgi ka. Olen lihtsalt Mina. Ja mina lihtsalt On. Mina voolan ja olen õnnelik.

Olen protsessis "jätan maha suitsetamist". Tahan oma keha puhtana hoida. Raskemad lahingud on veel ees. Keha tahab, sest on harjunud, kuigi mina tean, et ilma on palju parem.
Kuid sellest ega ka faktist, et olen loobunud igasugusest rämpstoidust ning alkoholistki, ei tahtnud ma rääkida.
Tahtsin kõneleda hoopistükis faktist, et Mina olen Täiskasvanu Indigo, kes on kasvamas ja arenemas Kristalli.

*

Oleks vale öelda, et olles Täiskasvanu Indigo on toonud vaid pahandust. Asi ei ole minus, vaid mind ümbritsevates. Terve see eluaeg on mul "oskus" mõelda väljaspoole "kasti", mille tõttu ei ole ma psüühikalisest või kergest füüsilisest koolivägivallast puutumata jäänud.
Kerge on ka funktsioneerida kolmandas ja neljandas dimensionaalsetes maailmades, nüüd ka viiendas ja kuuendas.
Peale toda Märtsikuist maapeale kukkumist ja ära löömist, olen ma saanud aega analüüsida teisi ning just eelkõige ennast, mis andis avalöögi minu arengule. Mõnda aega uskusin muidugi siiralt, et minu hing on kaduma läinud, aga näed - lihtne segadus ja enesele mitte teadvustamine võivad kergemini eksiteele viia kui miski muu, mõnikord.
Enam ei imesta üldse, miks ei meeldi mul rahvarohkel linnatänaval või üleüldse suurtes linnades viibida. Seetõttu kurnas ka viimane Tartus käik mu nii vaimselt, füüsiliselt kui ka spiritiuaalselt ära; suurtest kaubanduskeskustest rääkimata - kohad mis on niivõrd ülesaastatud nii psüühilise kui ka hingelise energiaga.

Olles eelnevalt nii või teisiti teistega võrreldes tundlikum ning sensitiivsem on veel rohkem õrnust kogunud. Just eile, kui oli teine lumi maha langenud, läksin Härraga meie tavalisele ringile, mis sai küll paar rajapikkust juurde, lihtsalt seetõttu, et ma olin Säästu kilekoti kaasa võtnud ning meie katekesi korjasime prahti ja prügi. Eelmine päev olin just silma peale pannud, need leidsin üles kerge lumekihi alt ((üks pudel oli peitu pugenud, kahjuks)) ja ühe topsi ning krõpsupakigi leidsin veel lisaks. Üks pool sest kotitäiest võttis enda alla üsna keskmist mõõtu pappkast ning teise poole ülejäänud praht - pudelid, õhupalliots, paberipraht, pakendid, tühjad suitsupakid. Mitte keegi ei palunud või käskinud mul seda teha, mitte keegi ei oodanud seda. Lihtsalt võtsin kätte, läksin ja tegin. Tegin, sest tahtsin. Tegin, sest tundsin, et on vaja. Tegin, sest tunnen iga päev, kuidas Emake Maa nutab. Tean, et ühe sellise teoga, aitasin natukene paremaks muuta olukorda, mis ei ole kohe üldse rõõmustav. Läksin ja jagasin armastust, olles Üks ((Ja Seesama)). Ei küsinud mitte midagi vastu, sest mul ei ole vaja mitte midagi. Mul on olemas kõik ja mitte midagi, ning nii ongi just hea. Kui Gaia tunneb, et on midagi anda, eks ta annab. Just nõnda lihtne see ongi!.

Helid on valjemad, kõrv on palju hellem ning tundlikum, ja mitte ainult kuulmine - muidugi ka lõhnataju, puutetundlikkus ning kõik muu. Kõik mida mina nüüd vajan on voolus ja rahu, eraldatus suurtest ja lärmakatest massidest, baaridest, kontserditest. Jah, vahest. Vahest ma lähen ja naudin, aga siis saab ka minu klaas taas täis ning lähen pigem luban end puudutada rahulikul ja mõnusal folkbändil või jäzzil. Olen oma tantsud ära tantsinud, oma ulakused ära teinud, oma ägedad sünnipäevadel osalemised ära osalenud. Kogemusi ja lugusid jätkub kauaks, aga aitab. Tahan eksisteerida rahulikult, ilma rahmeldamata. Ja nii saab ka olema!.
Huvid, sõprussuhted muutuvad. Liigun edasi, teist teed pidi, kui ma oleks ehk valinud, aga just nii peab olema. Punkt.

*

Ainus kodu kodu, mis olene enesele leidnud on üks jututuba. Tugev intuitsioon ning Isa ((Isa=Jumal=Universum=Üks//One)) juhatasid mind sinna mõned kuud tagasi. Aga ühte ma tean. Ma ei ole üksi!.
Ning üks kaunis teine mina, S. ((jätan terve nime mainimata, puhtast austusest teise vastu))., luges minu aurat.
Mõned lõigud tollest vestlusest, tõlgituna eesti keelde:

S.:
Ei, sa oled siiski läbimas üleminekut... kuigi seal ei ole enam eriti indigot jäänud...
vaid kerge värving...
oled õppinud enese kohta paljut viimasel ajal

Rändaja:
Olen ning siiani õpin.

S.:
Jah, kuid fakt, et oled nii palju õppinud, aitas sinu üleminekule.

Rändaja:
See ajas mind kohutavalt segadusse mõneks ajaks,
kuid siis mõistsin mis tegelikult toimub.

S.:
Oled palju rahulikum nüüd...
Sa frustreerusid, pettusid kergelt.

Rändaja:
Just.
Siiski on jäänud võitlus raevu ja vihapursetega,
kuid mediteerimine ning kaitse loomine, maandamine on palju aidanud.

S.:
Jah, seal on olnud palju rohkem viha, kuid nüüd,
see on asendunud meelerahuga...
Sa oled loomult uudishimulik, helgus on seal,
ning sa võid olla kärsitu.

Rändaja:
Oh jaa.
Armastan küsida palju küsimusi alatasa.

S.:
Jah, sa armastad õppida...
Ma üritan näha, kas sa oled Looduse suunitlusega?.

Rändaja:
Jah.
Täna koristasin prügi meie lähedal asuvast metsast.

S.:
Jah...
Seal on natukene rohelist.
Sulle meeldib vaba õhu avatus.
Sulle meeldib meri samuti.

Rändaja:
Ohjaa.
Rohkem tegelikult armastan.

S.:
Seal on sinist, sul on nii palju värve!.
Oled hooliv inimene, kuid samuti on ka usalduse probleem, ma arvan...

Rändaja:
On küll.

S.:
Midagi juhtus sinu minevikus, on see õige?.

Rändaja:
On küll.
Seda on juhtunud mitmel korral.
See on põhjus, miks ma ei usalda.

S.:
Sa kardad, et inimesed lahkuvad su juurest...
Oled ka natukene perfektsionist.
Sulle meeldib end väljendada läbi kunsti ning muusika.

Rändaja:
Jah, ning samuti kirjutamine,
kuid mitte ainult tunded.

S.:
Mis veel?.
Sinu arvamus?.

Rändaja:
Ma olen samuti ka Kanal oma loominguga.
Inimesed minu ümber hakkavad lihtsalt kirjutama ja joonistama//maalima.
Kui nad on ümbritsetud minu loomest, jne.
Seda on juthunud mitmel korral.

S.:
Sinu karakterid räägivad sinuga... Oh sa poiss!.
Need, kellest sa joonistad//kirjutad.

Rändaja:
Oh jaa.

S.:
Sa oled kindlasti vana hing.
Sul on palju tarkust//teadmisi.
Samuti võid tunda väga üksikuna.

Rändaja:
Mhmmh.
Eraldatus on õndsus.

S.:
Jah, sulle meeldib olla üksi oma mõtetega.
Teised masendavad sind.
Nad ei mõtle nii nagu sina mõtled.
Hmm.
Sa oled nii keeruline...
Värvid su auras on nii mitmekesised.

Rändaja:
Mõned arvavad, et ma olen ingel.

S.:
Sa õhkad taevalikkuse tunnet.

Niisiis. Nii paljut ma julgen avaldada, ülejäänu on liiga niiöelda isiklik. Aga selleks korraks on kõik, mu kallid. Kohtumiseni!. (:

Päikest ja Valgust!.
Rändaja.