Tere, tere, tere hommikust.

Istun üksinda üleval, teised juba ammu magavad. Kell hüpperraalil näitab 04:09. Selline täiesti tavaline varahommik. Lükkan magama minekut edasi. Lükkan, lükkan ikka aina edasi, et siis lihtsalt niisama terve päev maha magada ning pimedaga üles tõusta.

Winampi putitasin mängima ühe viimase aja lemmikuima - Kuuluud.
Just kiitsin Emale mõni päev tagasi, jutustasin Põhjamaade Hirmu ning Kuuluu'a erinevustest ja sarnasustest. Tema ainult mühatas ja vaatas oma seriaali raadiokõlalisest televiisorist edasi.

Töötute arvu Eestis ennustatakse 100,000. Umbes nii 20,000 on veel võrku püüdmata jäänud.
Peaks ikka Pärnus ära käima ning ka end sisse registreerima, saab mingitki raha ehk. Kui kõik hästi läheb. Uuest aastast tahaks tööd, kas Pärnu või tagasi Tartusse. Tahaks, tahaks, palju asju tahaks. Planeerida ei ole mõtet, lasta voolul end kaasa kanda. Aga Tartusse tahan tagasi. Jätsin oma südame, armu ja hinge tänavaile haukuma ja ulguma; Toomemäele kõige kõrgemale tipule tantsima; Emajõe äärde viinamarju, mädajuustu ((loe: hallitusjuustu)) sööma ning valget musketäär-mehe nimelist veini jooma ((nii vist oli jah)); Rüütli tänavale footbag'i mängima; Zavoodi ette suitsuhämusse ja juturägastikku; klubi Maailma reggaepidude biitidesse kumama. Jäänud ja tulemata mälestusi on nõnda palju, et kokku lugedes saaks kokku kirjutada terve pihutäie raamatukogu.

Ja nälg on tagasi. Ainult sööks. Koguaeg ainult sööks. Sööks. Sööks. Sööks. Lummav nõiaring. Peagi olen toiduvalmistamises meister, nõude pesemisega ka proobleeme ei teki. Munapuder, vaarikakook - kiirelt ja hästi. Tekkis mõni aeg tagasi kummaline idee ja mõte minna kokandust õppima, kuid siis lõin käega ning ahmisin "ah kogu mõnu kaob siis ju ära" sisse. Jään ikka oma filminduse, kirjanduse ja kunsti pulga peale. Nii palju valikuid ja mitte ühtegi vastust. Aga las jääb, selleks ja teisekski korraks vakka. Küll aeg näitab, millal uks avada ja üle läve marssida, saluuti lüüa ning kõik sõbrad laua alla juua.

Kõrvalmärkus: Laua alla joomisest on tegelikult asi kaugel. Aga. Hip-hop on kodutu, ta elab õues pargipingil. Võtan kätte ja kutsun ta tuppa, annan klaasi kuuma vett ja lahjat hapupiima, siis pigistan villased sokid varvaste otsa ja laulan diivanile magama.

Olgu.
Rändaja.