laupäev, oktoober 31, 2009

Tere, tere, tere hommikust.

Istun üksinda üleval, teised juba ammu magavad. Kell hüpperraalil näitab 04:09. Selline täiesti tavaline varahommik. Lükkan magama minekut edasi. Lükkan, lükkan ikka aina edasi, et siis lihtsalt niisama terve päev maha magada ning pimedaga üles tõusta.

Winampi putitasin mängima ühe viimase aja lemmikuima - Kuuluud.
Just kiitsin Emale mõni päev tagasi, jutustasin Põhjamaade Hirmu ning Kuuluu'a erinevustest ja sarnasustest. Tema ainult mühatas ja vaatas oma seriaali raadiokõlalisest televiisorist edasi.

Töötute arvu Eestis ennustatakse 100,000. Umbes nii 20,000 on veel võrku püüdmata jäänud.
Peaks ikka Pärnus ära käima ning ka end sisse registreerima, saab mingitki raha ehk. Kui kõik hästi läheb. Uuest aastast tahaks tööd, kas Pärnu või tagasi Tartusse. Tahaks, tahaks, palju asju tahaks. Planeerida ei ole mõtet, lasta voolul end kaasa kanda. Aga Tartusse tahan tagasi. Jätsin oma südame, armu ja hinge tänavaile haukuma ja ulguma; Toomemäele kõige kõrgemale tipule tantsima; Emajõe äärde viinamarju, mädajuustu ((loe: hallitusjuustu)) sööma ning valget musketäär-mehe nimelist veini jooma ((nii vist oli jah)); Rüütli tänavale footbag'i mängima; Zavoodi ette suitsuhämusse ja juturägastikku; klubi Maailma reggaepidude biitidesse kumama. Jäänud ja tulemata mälestusi on nõnda palju, et kokku lugedes saaks kokku kirjutada terve pihutäie raamatukogu.

Ja nälg on tagasi. Ainult sööks. Koguaeg ainult sööks. Sööks. Sööks. Sööks. Lummav nõiaring. Peagi olen toiduvalmistamises meister, nõude pesemisega ka proobleeme ei teki. Munapuder, vaarikakook - kiirelt ja hästi. Tekkis mõni aeg tagasi kummaline idee ja mõte minna kokandust õppima, kuid siis lõin käega ning ahmisin "ah kogu mõnu kaob siis ju ära" sisse. Jään ikka oma filminduse, kirjanduse ja kunsti pulga peale. Nii palju valikuid ja mitte ühtegi vastust. Aga las jääb, selleks ja teisekski korraks vakka. Küll aeg näitab, millal uks avada ja üle läve marssida, saluuti lüüa ning kõik sõbrad laua alla juua.

Kõrvalmärkus: Laua alla joomisest on tegelikult asi kaugel. Aga. Hip-hop on kodutu, ta elab õues pargipingil. Võtan kätte ja kutsun ta tuppa, annan klaasi kuuma vett ja lahjat hapupiima, siis pigistan villased sokid varvaste otsa ja laulan diivanile magama.

Olgu.
Rändaja.

M & Co: Laternakohtumine

"Ma ootasin sind"

Laia lund langeb läbi laternavalguse, läbi tema silme ette loodud sirmi.

"Asjata külmetasid," vastas M.

Laia lund langeb noormehe õhetavale näole, sulades aegamisi, kadudes tema ootamisest külmunud põske.

"Ma ootasin sind," üritab ta kangekaelselt uuesti.

"Tore."

M. süütab oma pika kvaliteetnaissigareti ning tõmbab koos nikotiiniõhuga sisse ka mõned end nähtamatuks tegevad lumerätsakad.
Plika matsutab suud, vaatab taevasse, tänavale, mööduva takso aknast sisse ning alles siis viib pilgu Karlile.

"Ma ei tule koos sinuga õue laternavalgusesse seisma, kui sa seda arvad."

"Ega ma ei oodanudki," kostab Karl vaevukuuldavalt.

M. hakkab naerma, sellist vaikselt lärmakat naeru.

"Naljatilk."

"Ma võin ära ka minna!"

"Sa ei lähe."

"Arvad?"

"M. ei arva midagi, M. teab. No kuule."

Ja lund sajab, sajab mantlile ja mütsile ja silmile, jäädes ripsmeile pidama. Sulades veeks, ja kui noormees silmad sulgeb, tundub justkui ta
nutaks. M. tahaks selle lumepisara endale huulile püüda. Päästa, mida päästa annab. Oh kullake, ära kurvasta!.

"Miks sa tulid, Karl?"

"Lumeliblikaid püüdma."

"Ons nad ka ilusad?."

"Ilusaimad."

"Annavad nad ka kätte?"

"Kõik peale ühe."

"Ha-ahaaa."

"Ta on liig kõrgel, et püüda."

Ja noormees vaatab hetkeks tema poole, pöörab selja ning haihtub lumesajju.

"Kuid ometi armastab ta sind neist kõige enam!" ohkab M. ning kustutab sigareti.

2009.
Rändaja.

M & Co: Õnn

„Me kõndisime vanalinnas ja olime suundumas koju, kas tead.
Vaata tead küll, kusagil seal on see mägi, eks. No ja M. nägi seda ja hakkas võtma suunda sinna poole.
Ma küsisin stiilis - Millega sa nüüd hakkama saad? ja ta kostis üle õla – Ma tahan näha, mis seal on.
Pisukeste nähide ja niuksatuste saatel veensime plika ümber.
Siis aga... tekkis minu ja Mareti vahel jõle vaidlus, et kas on Oletatavasti või Oletavasti.
Okei, aga see ei ole oluline; oluline on see, et M. oli ühel hetkel kadunud.
Ei.
Ära vaata mind sellise pilguga.

Ta ei läinud siiski sinna turnima, vaid ta seisis nurga taga ühe Vaateakna ees.
Jätsin Mareti ootama, läksin ja seisin tema kõrvale.
Ma absoluutselt ei saanud aru mida ta teeb või mida ta jälgib, ainiti, pingsalt, pilk liikumatult ühes punktis.
Ja ta ei pannud mind üldse tähele, ma küsisin temalt miljon küsimust, aga ta vaikis.
Ehk oli põhjus selles, et ta oli endale kõrvaklapid pähe pannud ja kuulas muusikat.
Jah, kindlasti, asi oligi selles. Olgu, kuhu ma nüüd jäin.
Nii.

No ja ma seisin seal tema kõrval veel veidi aega ja siis kehitasin õlgu ja hakkasin ära astuma,
kui ühel hetkel ma tundsin kellegi kätt jopevarrukat sakutamas. Selline väike tungiv käsi.
Kas teadsid, et M.’il on kõige pisemad käed, mida ma ühel naisterahval eales näinud olen?.
Ja siis ta vaatas mulle säravail silmil otsa, ja näitas näpuga ühele kergelt laternast valgustatud nurgale,
seal selle nuku ja toolijala vahele oli pesa kudunud Pikakoivaline Ämblikuproua.

M. kummardus aknale lähemale, tahtsin juba öelda, et

„kuule, aken on tolmust ja tänavasaastast määrdunud, ära tee“,

kuid ta jõudis minust ette ja ütles:

„Karl, tead. Tema on minu õnn. Ta tuli end minule näitama.““

2009.
Rändaja.

PNS: Päris algusest.

Ses väikeses vanalinna kohvikus põles õhtuti tagatoas tuli. Pintsel torgati vaheldumisi vee või värvi sisse ning seejärel liikus paberil enesekindlalt nõnda, kuidas ta oli mööda serva määratud jooksma.

Värv-vesi-paber: marsruut, mille tõde kajastub lõpptulemuse joovastaval olemusel - läbi piltide, mis igat kaarti iseloomustavad just temale omaselt.
Kummargil kaartide kohal, mis homikul enne avamist letil ostjaid ootavad...

[sõnumiga, mis igat hinge kahtlematu armastusega raputab
või värvidemänguga, millega nõnda julgelt on loodud tegelikkuse
õrn soojus]

...ümiseb ta viisi, mille päritolu on vaid temale teada: "There are some things I want to share with you..."

Helevalged juuksed langevad lahtistena tema kõhnadele õlgadele. Tema teab ja tema nimi on Siemen.

2007.
Rändaja.

PNS: Nico soojusest.

Siemen jäi Nicost maha, nõnda veidikene päevatekki mähituna, paljad jalad teki alt piilumas, üle voodiserva tolknemas. Ja kui Siemen otsustas silmad lahti teha märkas ta otsekohe, et kardinad olid eest tõmmatud, et päikesele teed teha. Valgus sillerdas triibulisel taburetil akna all ning roosadel seintel ja must-valgel Frank Sinatra portreel, mis on lakke tõmmatet.
Siemen jälgis silmadega mänglevaid kiiri ning alles mõni hetk hiljem, kui pilvekatus päikese kinni kattis, märkas neiu, sassis juustes sobrades ja sealt järelejäänuid klambreid otsides, et Nico’t pole enam.

Kuid ometigi on osa temast maha jäänud. Noormehe soojus, mida ta nüüd oma pisikeste vanainimesekäte vahele kokku kogub ning enese põse vastu padjale asetab.

Läbi üksteise mäletamiste, üle öiste jutuajamiste ja kusagilt kõrgemast teadmisest meenub Siemenile, et enne uinumist oli Nico talle kõrva sosistanud.

[+] Sinus on maailmu nii mitmeid, kas oled sa ka inimene, ma ausalt ei tea. [-]

2007.
Rändaja.

PNS: Seal.

Tema mõttelend viib ta enesega kaasa, rukkipõldude rüppe ja ta ei oskagi tahta märkamist, et kohviku tagatoa akna taga, üsna lähedale rõskuses hingitsevale seinale, seisab helendav naisekogum.

"ikka rukkililled,
ja üksikud mooniõied lisamas enneolematuid värvilademeid.
see on Ilu!" ohkab Siemen.
"oh milline Ilu!"

2007.
Rändaja.

PNS: Toovanalinnaväikekohvikujuhatajapoeg

Aare: Kummaline, ma ei leia sinu kolmandat silma.

Siemen: Mis minu kolmanda silmaga?.

Aare: Seda lihtsalt pole seal!.

Siemen: On ka inimesi, kelle ta seal ei asetse.

Aare: Kes sa oled, Siemen?.

Siemen: Sa ei pea küsima, sest vastus on sinus eneses.

Aare: Ma ei tunne sind ära.

Siemen: Sest ma olen teises mõõdus, teises kontekstis. Sinus lõõmab rahulolematuse leek, kui kohtad midagi, mis on eba. Pole hullu, oled vaid inimene.

Olemisviis on vaid teine, ära heitu, Aare!.

Aare: Teadsin, et siiatulek on halb mõte.

Siemen: Mitte ükski mõte pole halb. See oleneb, millise vormi sa mõttest lood. Oled veel noor, kullake. Ära ainult pelga olemuse ja olemise õiget mõtet!.

2007.
Rändaja.

PNS: Teooria hingest ja kehast

Aive: Räägi, Siemen, minule hingest ja kehast.

Siemen: Tohoh. Või et hingest ja kehast!.

Aive: Palun, Siemen.

Siemen: Hing, kui tuum, tuumik ning keha kui kest, varamu - elavad sümbioosis. Üks hea ühele ja teine teisele. Keha pakub hingele varju ja tuge, teine võtab aga tänuga vastu selle, mida antakse. Hing kingib kehale õpetust, kuidas ühiskonna keskel toime tulla, nõnda, et masstootmine ja masstarbimine teda kammitsaisse ei püüa, maha ei murra. Seejärel otsib keha sobiva mehhanismi, mis kogu selle informatsiooni tema joaks lahti kodeerib. Selle protsessi käigus jääb hing vaatlejaks, sest temal luua pole lubatud. Justnagu Jumalalgi, sest hing annab kehale vaid juhtnööre, keha ise talitab omi rööpaid mööda.

2007.
Rändaja.

PNS: Aare murest Siemenile.

Aare: Olen tagasi seal, kus olla ei taha.

Siemen: Kui sa muretsed tunnete pärast, mida tegelikult ei ole ja mis tegelikult üldsegi ei määra, on see raiskamine. Säästa iseend. Anna tühi tunne ära. Sa ei vaja seda.

2007.
Rändaja.

PNS: Sellest, kes Siemen tegelikult on.

Nico: KUST sa tuled?. KES sa oled?.

Siemen: Inimestega, olles ingellik olevus.

Nico: Ja...?.

Siemen: Mind ei ole ainus. Meid on rohkem, kuid meid on siiski vähe. Kasvame siiski maal koos inimestega. Need, kes on hoitud, kvaliteet tõuseb valgusega. Kes rikutud, nemad lahkuvad inimestena.

Nico: KES te siiski olete?.

Siemen: Maapealsed inglid, kes edastavad Jumala poolt antud informatsiooni.

Nico: Jumal on siis olemas?

Siemen: Loomulikult!.

Nico: Milline ta on?

Siemen: Jumalat ei saa määratleda isiksusena või indiviidina. Jumal on meis endis, igas inimeses sügaval sisimas. Iga inimlaps on loonud Temast enesele sobiva pildi. Jumal on kõige ühtsem ja kõrgeim vägi, kes-mis on olemas kõiges ja kõigis.

2007.

Kõrvalmärkus: Jumal selles kontekstis on vaid konseptsioon, et valesti ei mõistetaks.

Rändaja.

PNS: Siis kui Aive ja Siemen Pärnusse tulid

Aive pikutab betoonmüüril, tagumik urvakil ja Siemen kõlgutab mõnuga jalgu, lutsutades ka üht lustakat kompvekki. Sandaalid on uppunud liiva, mis päikeseaurudesse kobrutab. Vahest ehk lohakalt, kuid mine sa tea.

Aega on neil umbestäpselt ViisKümmendSeitseMinuti. Võileib lehtsalati ja juustu-makaroni, krõpsud ja granaatõunamahl on käivitatud seedimisele. Inimesed lahkuvad rannast, päev pöördub õhtusse. Ta on peagi siin. Kindlasti.

Aive ja Siemen jõudsid Pärnusse nelja autoga. Saaremaalt. Merd vaatamast. Siemen leidis, et meri on kõikjal ikka sama iseloomuga, kuid need värvid, oh need värvid. Ja lõhn rääkis talle hoopiski teisi lugusid. Meresõitjatest meestest ja naistest, kes ootavad rannal. Näiteks.
Esimeseks said nad Kaali teeotsa. Naine. Prillid. "Suvel kollanevatijope!" oli Siemenil esimeseks mõtteks, kui nad Aivega kahekesi tagumisele istmele ronisid. Kui proua raadio Elmari kõvemaks keeras, naeratas Siemen enesele ja hästi mitu korda teiste eest ka.

Teiseski istus proua. Valjalani siis seekord. Veinipunase pikapautoga, mille pikk tagaosa venis mööda teed seda pikemaks, mida rohkem taevas vihma andis. Jah, suvehommik oli kergelt niiske, hädine ja vihmane. Kes ta oli, see naine, või kuidas ta oli, seda Siemen ei mäleta.

Enne, kui maantee enesest taas autosid higistama hakkas, külmetasid need kaks päikeselast end niiskusest kõhedaks. Olid nad ju hommikul kampsunid kõige kõige põhja pakkinud, õhtul enne magama heitmist, ja hommikune erksus ei ole neile ikka veel järele jõudnud. Nagu nätsukumm, mida laps oma pisikeste sõrmede ümber keerutab ja sellesse takerdub, kleepub ja välja end venitab. Ja siiski, olles jalutanud vestlemiste ja haigutamiste ja ähmaste lootuste saatel poolteist kilomeetrit, võeti neid peale suurest lahkusest. Aive ronis ette ning Siemen leidis end tõtt vaatamas kutsikakoeraga. Saksa lambakoera-dobermanni, selgitas onu Autojuht, kes Aivele optimistlikult jutustas kõiksugu jutte ette, Siemen aga sattus nihkes tõele sedavõrra lähemale, mida rohkem ta koerakesega limpsimiste ja sügamiste ja "ei tohide" saatel deklameeris.
Onu Autojuht asetas nad heade soovidega Orissaare risti, kus õnn neile koheselt ka naeratas. Teepervelt haaras nad kaasa abielupaar uue hästilõhnava autoga, kes sõitsid, kas sa näed!, Pärnusse.

Aive pühib unesid, Siemen mängib varvastega jaanalinnu-mängu, päevast kuumana jäänud liivas.

Nicot ei tulnud.

2007.
Rändaja.

PNS: Tühjast toast ja inimvarest

Tuba oli tühi. Siemen istub radiaatori ees punasel, auguga taburetil, põlved kokku surutud, nõnda, et kintsudel enam midagi õhust haarata pole, käed kokkupandult rinnal. Soojus voolab mööda raskesti langevaid seelikuvolange kergelt õhku ahmides põrandale. Ja roosa radiaator toetub poollahtiselt, ripakile jäetuna vastu seina. Temast ei ole enam ei soojuse müüjat või aknalvaatleja pisaratepüüdjat. Ja tuba on tühi mööblist ja tühi on ta varjude hingamistest. Televiisor elab, tema ei saa ometigi tükk vaikivat eset olla. Vaid elaval saavad silmades tantsusammul sipelgputukate vertikaalread tippida. Siemen teab seda. Televiisor teab seda. Teab.

Ekraan on tühi ja ta vaatab aknast välja, sest keegi teine ju seda ei tee ja tüdruku küünarnukk riivab kergelt tema selga, ikka siis kui sisse hingab ja katkistest kividest ahi vastasseinas mõõdab toatühjusega vastamisi kõrvalruumi haigust.

Ja hädavaevu surub end nende ridade vahele teadmine teises toas hingitsevast inimvarest.

2007.
Rändaja.

M & Co ehk Post Nubila Siemen

Post Nubila Siemen (PNS) tõlkesse pitsituna oleks siis Pilvede Järel Tuleb Taas Siemen. Kunagine pisike raamat, ette võetud projekti raames. Aasta-kaks hiljem jõudis arengujärk M & Co'ni. Erinevad, samas koos eksisteerivad teadvus-tasandid, täiendades üksteist lihtsas sümbioosis.

PNS on miski, mis koosneb elust ja ilust ja tüdruk Siemenist. Siemenist. Nicost. Aivest. Aarest.

M & Co on kakski, mis vältab läbi M'i, kes kannab kaaslastena Maret'it, Karl'i ja teisi, pärlitena üksteise kõrval oma pisikese käsivarre ümber.

Lisan pisikesed jutukatkendid ning mõned teised read, mis kunagi ehk üheks saavad, hiljem ka juurde kirjutades. Midagi jutujärgu taolist. Loodame ja hoiame pöialt.

Rändaja.
Eile.

Enne Härraga õue minekut...

... ma ei tahtnud kohe üldse õue minna. Jutustasin sõbrale, et ma jäätun kohe ära, kuna olen nii kõhn. Naljatledes muidugi. Riietumisprotsessi käigus suutsin oma teise villase soki ära kaotada; aga näed, peal istusin. Eelsoojendus ja niisama viisakus. Taipasin, et minu "mölapidamatus" on täna eriti vali. Taipasin rääkida ka asjaolust, et meil televiisor kõlab justnagu raadio, selle vokaali poolest. Peab heli kõvast üles pumpama, et kahinast üle kuulda.
Mingil hetkel hakkas Härra maurama, suurest õnnest jooksis hammastega põlve, kuid see kerge kokkupuude nagu haiget ei teinud. Eks hiljem näeb, kui nahal kena sinine laik end näitama hakkab. Aga pole muret, õnn on ühine.

Pärast Härraga õues käiku...

...aitasin ema nii mõneski toimingus. Oleks nagu õiglane, või mis; aga see selleks. Kui eile (loe: üleeile) sadas mõni helbeke lund, mille minu hele nahake suutis kinni püüdagi, siis täna (loe: eile) juhtus härmavõrk üle hoovi ja samblalaante olema. Elementaarne lihtsus, et talv hoomab meid üha lähemalt ning lähemalt. Pole midagi parata. See on ilus, kuigi tänavune talv on hoopis kiirem tulema ning sügis on hoopis sügisemat nägu pidi voolitud; mitte nagu eelmistel aastatel, kus suvi oma juuri veel nõnda sügaval hoidis ja meid oma soojusega üle külvas, nõnda, et ühikakaaslased omi siredaid ja paljaid sääri hoovi peal kõigutada veel said. Mudalombid on kaetud kõheda jääga, kinni tikitud külmaniidiga. Ei ole hullu, ei ole hullu. Ootan, sind, mu talv; kannatlikult ja tasapisi.

Rändaja.

teisipäev, oktoober 27, 2009

Ma olen täht, säramas eredalt.
Minu hingetiivad on kaotanud selle halli ja häguse kurbuse värvi.
Otsisin vastuseid valelt teelõigult.
Tean. Tunnen. Armastan.
Olen kasvamas "kõrgemasse" olekusse.

Rändaja.

laupäev, oktoober 24, 2009

Taevane mängukann

Ma sooviksin oma migreeni tühja valgusküllase korteri seinale naelutada ning minema kõndida, oma kõige kangemat sigaretti suitsetades ning muusikapleierist Kuuluu'a albumit -Kummuli kaheksa, üheksanda maailma imelik- kuulata. Selja tagant ukse lukustada ning võtme liftisahti visata, tagasikerimise nuppu lülitada; pöördudes ukse lukustada ja võtme liftisahti visata, tagasikerides taas ukse lukustamata sulgeda ning võtme niisama jutujärguks liftisahtist kolinal alla kukutada. Minema kõndides läita üks sigarett ning -Play- nuppu oma pisikese sõrmega susates, lahkun ja jätan migreeni nälga haukama. Üksinda.

Rändaja.

reede, oktoober 23, 2009

Mäletamise eitamine

Sain täna ema käest pika loengu osaliseks, kui ma ta Edu poe juures kinni püüdsin. Noomitus kattis terve tee poest koju, just pärast ostude sooritamist. Millest ta pajatas, ei ole tegelikult oluline.

Mu hinge jäi närima küsimuseuss, miks ostetakse iga päev paki kommi ((tehnilises võttes, 15 krooni)) ja siidri peale ((tehnilises võttes ehk rohkem kui maius)), kui hoopis osta kalmuküünal Vanavanaemale haua peale. "Meil ei ole raha". Miks mul alles kodus tuli mõte, et oleks võinud selle Linda riiulile tagasi, teiste omasuguste sekka susata ning tagumistest riiulistest, seal kus majapidamistarbed reisdeeruvad, ühe või kaks küünalt tuua.

Kui küsisin, kas keegi hauda üldse korrasgi hoiab, sain ma visatud vastuse püüdjaks. "Eks keegi ikka hoiab".
Ema, ema, miks kardad sa minna?.

Homme, ehk, lähen ja otsin Vanavanaema puhkepaiga üles. Olen eelnevalt seigelnud seal, kordinaatide järgi, mis mind eksitasid ning otsijaks jätsidki.

Ema, ema, miks sina kunagi oma Vanaema haual enam ei käi?.

Rändaja.

neljapäev, oktoober 22, 2009

Tõmmu kommid ja Äpu laul

Nõnda tunnikene tagasi saabusin pikalt jalutuskäigult Härraga - perekoeraga. Viisin ühele kasele, kelle tüvi on krobeline, näinud paljusid torme ja räsivaid tuuli, ohvrianni. Juhtumisi tuli mul viimasel Tartus käigul kaks suurt hambatükki ära. Juured jäid veel alles, tulevikus valu tegema. Tänasin ja liikusin edasi. Ei küsinud midagi. Loodus annab siis, kui tunneb, et on vaja. Ja ega minulgi tegelikult millestki puudu ei ole. Kõik on nii nagu olema peab. Tuleb mis tulema peab, lastes eluvoogudel end kaasa kanda.

Tänane õhtupoolik möödub moodsas ja populaarses sinutorus, kuulates head eesti klassikat. Entel Tentel, Olav Ehala, Ruja ja paljud teised, kel on kindel ja turvaline varjualune mitte ainult minu enese lapsepõlves, vaid kindlasti puudutab suurel määral ka lugejaid. Nukitsamees, Viimne Reliikvia, Pätu, Hunt Kriimsilm, Kõige Suurem Sõber. Kuigi elutee on kandnud mind vanemaks ja kogenumaks, lausa suure mõnuga olen nõus vaatama neid ja teisi ikka ja taas. Teeb hinge rahulikuks ja meele õnnelikuks.

Rändaja.