M & Co: Laternakohtumine

"Ma ootasin sind"

Laia lund langeb läbi laternavalguse, läbi tema silme ette loodud sirmi.

"Asjata külmetasid," vastas M.

Laia lund langeb noormehe õhetavale näole, sulades aegamisi, kadudes tema ootamisest külmunud põske.

"Ma ootasin sind," üritab ta kangekaelselt uuesti.

"Tore."

M. süütab oma pika kvaliteetnaissigareti ning tõmbab koos nikotiiniõhuga sisse ka mõned end nähtamatuks tegevad lumerätsakad.
Plika matsutab suud, vaatab taevasse, tänavale, mööduva takso aknast sisse ning alles siis viib pilgu Karlile.

"Ma ei tule koos sinuga õue laternavalgusesse seisma, kui sa seda arvad."

"Ega ma ei oodanudki," kostab Karl vaevukuuldavalt.

M. hakkab naerma, sellist vaikselt lärmakat naeru.

"Naljatilk."

"Ma võin ära ka minna!"

"Sa ei lähe."

"Arvad?"

"M. ei arva midagi, M. teab. No kuule."

Ja lund sajab, sajab mantlile ja mütsile ja silmile, jäädes ripsmeile pidama. Sulades veeks, ja kui noormees silmad sulgeb, tundub justkui ta
nutaks. M. tahaks selle lumepisara endale huulile püüda. Päästa, mida päästa annab. Oh kullake, ära kurvasta!.

"Miks sa tulid, Karl?"

"Lumeliblikaid püüdma."

"Ons nad ka ilusad?."

"Ilusaimad."

"Annavad nad ka kätte?"

"Kõik peale ühe."

"Ha-ahaaa."

"Ta on liig kõrgel, et püüda."

Ja noormees vaatab hetkeks tema poole, pöörab selja ning haihtub lumesajju.

"Kuid ometi armastab ta sind neist kõige enam!" ohkab M. ning kustutab sigareti.

2009.
Rändaja.