Teisipäev, oktoober 12, 2010

Viimaseid Julgustükke



-Ma tahan ka seal olla!.-

T.Särgi tulevane kavand.


* * *




-Mother Mary, she's the rain you'll know!.-

Tema on see vihm, keda sa tundma saad.


* * *




-Monroe Fish.-

Monroe Kala.


Rändaja.

Teisipäev, september 21, 2010

Eiroosid

  • Kosmikute Eiroosidega tulevad vanad mälestused meelde. Ajast, mil kõik oli teisiti ja mil ma olin iseenese jaoks kaotsis.
  • Küllap eile sai nii palju suitsetatud, et nüüd enam ei taha. Seest keerab. Korralikult magamata juba üle nädala.
  • Vaidlen iseendaga, kas see on väsimus või pohmell.
  • Isiklikult ei ütleks, et nii Kosmikud kui ka Nirvana, Metro Luminal ning mõned veel suitsiidi bändid on. Nad lihtsalt oskavad elu pahupoolest hästi pajatada. Nii öelda.
  • Vaidlen enesega ka selle üle, kas peaks teed tegema või mitte. Tahaks. Nii. Tahaks.
  • Väljas on vastik ja kergtormine. Millegipärast ootan, et sisemandrile on saabunud kajakad.
  • Lähen teen siiski teed. Millist, seda näitab katseeksitusmeetod!.
  • Minu uueks hüüdnimeks saagu "Error". Restardist ei piisa aitavat.
  • Kui inimestele meeldib laulda surmast, see ei tähenda, et ta suitsiidne on!.
  • "Tule mu juurde, kui lõppevad saated..."
  • Olen nagu truu kass, kes perenaist ootab.
  • Või kass, kes ootab et kellestki tänavapeal ühepaja toitu teha. Ära küsi. Mõte jookseb omarada pidi.
  • Kakamaraton ebaõnnestus.
  • Valus vaikus ja psychobilly.
  • Imre on oma ilusad pikad kiharad maha ajanud.

x x x

Enne magama jäämist. Täna öösel.

Mina :: Kui sul külm on, siis sa võid mind kaisukaruks võtta, ma olen pisike.

Hetk mõttepausi ja vaikust, siis...

Jeesus Kristel :: Sa võid mind kaisukaruks võtta, mul on pisikud.

Mõnda aega hiljem.

Jeesus Kristel :: Mul on sellised pisikud, mida sul ei ole, me võiks vahetada.

Rändaja.

Riisipuder ja pisikesed pisikud

Olen teist päeva Pärnus. Jeesus, ka teada kui Kristel, oli nii lahke ja pakkus mulle kräshimise pinda. Enne mind oli siin just olnud Gerda ja Matiko. 8) Päev või paar varem.
x x x
Kõrvalmärkusena neile, enne kui ma edasi liigun oma pisikese sissekandega, kellele meeldib minu elus nuhkida ja absoluutselt alusetuid oletusi - jutte välja mõelda :: kui te asjade ning minu tegude tagamaast mitte midagi ei tea, siis ei ole ikka mõtet oma mokalihaseid ülearuselt kulutada. Kui see aga teile nii lõbu pakub, siis mõelge selle peale, kas teile endale meeldiks, kui keegi teine teie kohta sarnaseid või isegi samasuguseid kuulujutte välja mõtleb. Teil on ka ebameeldiv, eks?. Siis parem pöörake see tähelepanu ja energia, mille te teistele alatasa suunate, iseendale ja saage paremateks inimesteks, paremateks individuaalideks ja kasvage suureks!.
x x x
Jeesuse madal puidust laua peal on minu "Mahtra Sõda", mille vahel on nõukogude aegne atobussi pilet, [tuleb kindlasti alles hoida, kasvõi noorpõlvedele näitamiseks; nemad sest ajast ju midagi ei tea, tegelikult], ning mille vahel on ka hädajuhuks, nii ka tagavaraks, natukene kõige kangemat sigareti tubakapuru. Samuti sai eile kohvi ja ka lagritsa likööri libistatud, nii õhtu kergemaks tegemiseks ja ka hea une tekitamiseks, mis tegelikult lõi mul silma looja alles kolme paiku öösel, kuigi teki alla saime üsna kesköö kanti.
Palusin ja kaklesin miskiste varjuolenditega. Loodan, et Liisiga on kõik hästi...
Nüüd just lõpetasin ülevürtsitatud riisipudru. Aga kui on nälg, siis ega sellestki ei ole hullu, eksju?.
Ei taha koju minna, aga siia kauemaks ka ei saa jääda, kahjuks. Töö leidmisega on nii nagu on, ja see kurnab ja väsitab mitte ainult mind. Unustasin isegi eile helistada, et ei tule tagasi "koju", aga eks ema vist on aru saanud, et kõik on korras ja siiski jäin, kuigi alguses mainisin vastupidist. Või siis ma loodan, et Nendega midagi juhtunud ei ole ja kõik on elus ning terved.
Aga hää küll. Saadan tervisi Hundi-Kristelile Slovakkiasse, et tal oleks palju jõudu ja jaksu, positiivset meelt ning palju toredaid kogemusi veelgi tulemas!. (:
Rändaja.

Laupäev, september 18, 2010

Tagsitulek

Lubasin endale, et hakkan uuesti käsikirjas päevikut pidama, kirjutama. Iseenda jaoks eelkõige. Igal momendil, eriti kui just vaja on, ei ole kedagi sellist võtta, kellele neist asjust rääkida, kirjutada ja arutada. Vähemalt saan iseendaga arutelu pidada, kui mitte kellegi teisega, eks ole. Ehk saan ma enesest natukene rohkem aru, mine sa tea. Lootus on lollide lohutus, või just nagu mina ikka mõtlen viimasel ajal :: lootus on see, mis kestab kuni lõpuni koos sinuga. Ei loe, kas oled üksi või mitmekesi, lootus ei jäta sind kunagi, isegi kui sa tunnistad vastupidist. Ta seisab su varjus, ja sa ei märkagi teda, aga ta on olemas. On. Olemas.

Kõik, mis ümber on. Need helid. Need värvid, ja hetketki; mida ma läbi oma inimkesta silmanärvide näen, ei ole minu. Justkui. Nii hämmastav, et ainus sõna, mis selle kõige kirjeldamiseks kõige paremini sobib on FILM.

Olen Rändaja.
Olen Film.

Olen kes olen, ja seda ei saa minult mitte keegi ära võtta. DNA jääb samaks. Hambakaart jääb samuti selliseks nagu on, kui see lagunemisprotsess ajaga nimekirjast maha tõmmata. Muidugi arenen isiksuse ja individuaalina, ning teen vigu ja õpin neist, kuid kes meist neid ei teeks.

x x x

Võtsin taas ette, lugemiseks, Jack Kerouack'i "On The Road"'i, Eesti keelse tõlke. Sealt lehtede vahelt leidsin järjena, või siis peidetud sinise märkempaberi, kuhu oli kirjutatud midagi paljude aastate tagust. Üks valus mälestus, kogemus niisamuti. Aja jooksul on see mälus uduseks kulunud, kuid need sõnad paberil lõikavad jätkuvalt sama teravalt edasi. Mis teha, tuleb edasi liikuda, aina ja aina. Haav jääb, paratamatult, kuid sellest saab jätkuvalt õppida, targemaks saada.

x x x

Kõik päevad on kui tasane kõikumine. Puuduvad vaid lained. Iga järgmine päev on tühjem, kui eelmine. Ma näen ja hingan sedasama õhku, mida kõik teisedki, kui siiski tundub, et see ei ole seesama. Minu ees oleks justkui üks tihe klaasist sein, kust ei tule mitte miski läbi. Too sisemine äng on ainus varjupaik ning nähtav vaid minule ensele.

R.

09. September. 2010

Migreenid ja peavalud on tagasi. Unest ei ole tolku, välja ei puhka nii või teisiti. Ehk sellepärast, et olen taas päev ja öö ära vahetanud, mine sa tea; kuigi ma tean, et see ei ole ainus põhjus, miks ma magada ei saa korralikult.

Ma lihtsalt tean, et midagi on valesti selle keha ja organismiga. Intuitsioon juba ei valeta, see on kindel, mis kindel. Iga uus päev on täidetud mürgise valuga, mis kunagi mind ei jäta. Ja siin ma nüüd olengi, kannatan ja keeldun valuvaigisteid söömast, teades, et see sõltuvus ei ole endiselt kusagile kadunud.

x x x

See ei ole see karjumine mu sees, mis varem oli. See on nüüd vaikne. Ei ühtki häält. Ei ühtki silmapaari. Vaikus, justkui oleks ta magama läinud.

Ta vaikib mu sees, ja ma igatsen noid mürarohkeid hetki, sest ilma selleta on ta veel vaenulikum; hulkudes mälestustes, kummitades mõistuse tagatoas.

x x x

Peale pärastlõunat, kui sai pesu õue kuivama viidud, istusin sellel valgel taburetil, millelt värvi maha koorumas on; ning järsku tabasin äratundmise...

... ma tunnen, et ei ma ei kuulu siia!.

R.

Suvemälestusi, kokkuvõtteid ja järelkajasid

27. Juuni. 2010
Pärnu

Enne õiget peatust avastasin end seismas ühe tomboy-liku naisterahva selja tagant, kellel juuksed olid nii lühikeseks lõigatud ning ärgates leidsin end jõllitamas tema valge t-särgi kaelusele, kus keegi oli augu pununud, ja tema kottis teksaseid.

Elu on ikka selline nagu muidu, muutusteta ja töö otsimine on vaevarikas nii nagu ikka. Ehk nüüdseks olen saatnud mitmekümneid, kui mitte sadu CV'sid, aga siiski ei midagi. Närune seis jätkuvalt. Ei tea mida see valitsus küll loodab saavutada, kui vaid poliitikute palkasid tõstetakse, aga töökohti ning teistes valdkondades on ikka madalad palgad. Mida te teete, kui eneste ahnus on suurem kui lahkus?.

Tunnen end nii räpase ja väsinuna. Mitu päeva "kodust" eemal olnud, kuid siiski... see on parem kui mitte midagi, ausalt. Püüan end teha inimeste silmis nähtamatuks, enese meeleheaks. Et pakkuda vähekenegi lohutust, ekslen oma kadunud silmameigi ja viimase raha eest ostetud veemullide vahel. See on labirünt, nii nagu on see eluvoog üleüldiselt.

Kõik huvitav ja uus, mis pidi juhtuma on läbi. Kas minu õnn on tühjaks jooksnud?.

Inimesed väsitavad mind, ja siiski ma igatsen neid juhtumisi vahetevahel. Harjunud olema eraklik, kohtuma nende üksikutega, kes teavad, mismoodi see minu aeg kulgeb ja mis toimub, mis päris tegelikult toimub.

Tunnen end kui võõras selles linnas, ja selles riigis; ja tundub, et see ei loe, et armastan ja jumaldan Eestimaad kogu hinge ja südamega. Ehk olen liiga ergas Eestlaste loomusele?. Teame me ju kõik, millesed nad kipuvad olema, kinnised ja külmad, kalkuleerivad ning traditsioonides kinni. Mitte, et see halb oleks, kuid selle kogu ühiskonna keskel on lihtsalt niivõrd raske funktsioneerida, ausalt...

x x x

28. Juuni. 2010
Pärnu

Päev hiljem ning olen taas punapea. Suundun tagasi lapsepõlvekoju, vaid üheks päevaks, kui sedagi, et taas joosta; et taas pakkida kohver ja tagasi Pärnusse sõita. Tahan puhtaid riideid. Pesta tahaks ka... Tahan näha lapsepõlveaegset sõbrannat Liis'i. Aga ma ei taha kuulda ema häält, või näha noid pettunuid silmi. See tekitab tunde, et kaduda, kaduda kaugele ära, et ainult enam Neile haiget ei teeks.

x x x

01. Juuli. 2010
Marsruudil Pärnu - Kilingi-Nõmme

On neljas päev, ja siin ma olen, järjekordsel bussil, järjekordsel rännakul. See ei loe, mis suunas, iga pisemgi moment on rännak ja see on midagi erakordset ja ilusat!. Alati. Igal korral!.

Veerand teest on läbitud. Pelgus magama jääda on tekkinud paranoiast, mis uksele koputamatta sisse on marssinud.

Ses vanas mehes mu selja taga on miskit õõvastavat, aga ehk see on vaid ülemõtlemise süü. Seda suudan ma üsna tihti teha, kuid tunnetused saavad ikka enamasti võitu.

Võlgnen oma vanematele vabanduse. Minu tegutsemisviis, ning... oh jah... käitumine oli tõesti üle piiri. Tundub, et kodust ära jooksmine ei lahenda probleeme. Kergemat teed on ju alati lihtsam leida, kui hirmudele vastu astuda ning asjad korda ajada.

Rändaja.

Kõrvalmärkus :: Kohandatud, kuid enamjaolt siiski jäetud nii nagu on. Lisatud mõned mõtted.

Ray Wilson'i Change on õhus


Laupäev, mai 29, 2010

Kui siin sajab (Luuletus)

kui siin sajab
kõik lehed langevad üles taevaste alla
külm inimkest väreleb
küünlaga vastakuti aknalaual
leek on kustumas
kas sa tuled?.

kas sa tuled kui siin sajab?.
me igatseme sind, me vihkame võrdselt
me igatseme maailma lõppemist
kuid sa kõneled vaid öödest
kust lehed langevad üles taevaste alla

surmajärgsed lilled upuvad mullapinnale
selles tagaaias, kus me kunagi kiikusime
ja katustel tantsisime,
angus ja julia stone'iga käsikäes

kas sa tuled ja võtad meid ühes?.
tagasi igikestvasse kevadesse
kus lehed langevad ülalt taevastest alla

R.

Viimased Uudised

Olen ikka jätkuvalt siin ja elus. Tervise poole pealt on pingeline ja üsnagi valulik tagasilöök, millest hakkan nüüd tasa-tasapisi taas välja tulema. Tean, et olen kadunud olnud ja annan enesest vähe märku nii või teisiti, kuid nii on minule enesele kõige parem. Suuremad rahvamassid väsitavad ning olen harjunud omakeskis olema, kuigi tihti tahaks õlga, kellele najatuda; teist suud, kellega rääkida; teist mõistust, kellega tundmusi vahetada.

Kuid, kes tunneb huvi; palun - helista. Kirjuta. Kõnele messenger'i vahendusel. Ja mina vastan, nii palju kui minu võimuses on. Tahad näha - tule külla (ette teatamise ja planeerimisega, paluks; üllatuskülalised ei ole justkui mokkamööda, mul on siiski mingisugune elu ja päevaplaan). Tahad näha - kui võimalusi on, tulen külla.

Palun, tahad kirjutada: birdsandmonstersinvein@gmail.com


Rändaja.
Ikka elus.



Teisipäev, aprill 20, 2010

*

Ma olen elus. Vähemal või rohkemal määral.

Laupäev, aprill 10, 2010

Olemistest

T.-s on midagi nii äratuntavat, et on lausa hingematvalt jahmatav. Kindlasti mitte ei ole ta tavaline meesterahvas. Kuidas küll suudavad mõned inimesed nõnda kiirelt head muljet jätta ja miks ma üleüldse hakkan neist nii ruttu kinni. Kuigi see kordne "kinni hakkamist" ei toimu, sest ei looda enam, kuna ainus asi, mida ma sellest kokkuvõttes saan on löödus. Nii ei jää minust enam midagi järele.

Fakt, et T. minust vanem on, tuli üllatusena, samas ega vanus oluline ole. Oluline on, milline hing on. Mõned on tulised ja teravad, et igal kokkupuutel kõrvetavad. Mõned teised aga nõnda pehmed, et muud võimalust ei tundu olevat, kui end selle sisse lubada ja suruda ja küsida ning lausa vabatahtlikult lämbuda - saada üheks ja kaduda.

* * *

Noid luukeresid tundub kogunevat ja kogunevat juurde sinna niskesse keldrisse, kuhu oma laibakapi lukustanud olen. Surm tundub ikka veel mind armastavat või on see hoopiski vastupidine. Selle elu lapsepõlves, kui teised oma baleriinideks, näitlejateks või popstaarideks unistasid - tahtsid saada, leidus minu vankumatus nimekirjas rekkajuhi ning värviraamatutejoonistaja kõrval ka surnumatja ja laibalahkaja//koroner. Olen alati uskunud, et surm on lihtsalt ilus, ilus (taas)algus.

* * *

& pealegi taasavastasin, et ei oska enam uute inimestega tõepoolest suhelda//käituda. Vanadest on jäänud vähesed, kellega vabalt maurata, jaurata. See on see mida "eraku" elu minuga teinud on. Muutus on toimunud ning kui päris aus olla, ega ma üldse ei hooligi kui teistele ei meeldi. Ega ma nende tahtmiste ja nõudmiste peale paremaks niikuinii kujune. Nüüd on vaid enese kõrvale vaja teist hinge, kellele enesest kõik ära anda. Kedagi, kelle valjus on vaikne naeratus ning kelle käte vahel ma ei kardaks mitte midagi. Kes austab, kui anda vaikides märku, et hetkel ei ole sobiv aeg ja hoiab mind üle serva põrandale kukkumast...

Aitäh, T.!.
R.

Reede, aprill 09, 2010

Tervis

...on halvenenud ning üsnagi muutlikku iseloomuga. Kahjuks või õnneks. Peavalu(d) ((või loe: migreen(id))) on tavaliseks saanud, et ei panegi nende eksistentsi enam tähelegi. Kõige teravamate ajal ei tõsta mind miski voodistki; kui aga juhtub, et kedagi teist ei ole Härraga rutiinsele pissitamiskäigule minemas; siis alati imestan oma hämarasse pessa tagasi jõudes, et kuidas ma seal ((valguse))põrgus küll ellu jäin...

Valuvaigistitega püüan olla nii kitsi kui võimalik, kuigi viimastel üksikutel kordadel suutsid nood valged "rõõmupillid" volüümi vaid võimatult valjemaks kütta. Nii palju siis maha raiumisest ja vaigistamisest.

Keegi tuli ja võttis minu isu enesega kaasa. Samuti lihaste ja liigeste normaalse funktsioneerimise. Kõndimisega tekib probleeme ((jälle!.)), mis ei ole hea tükk aega muret valmistanudki. Hommikud hakkavad iiveldusega, mida samuti varem ei olnud. Kerge palavik, kusagil seal 37-38 piirimail on poolteist-kaks nädalat endast jätkuvalt märku andnud, millest on minu enese jaoks tavaline nähtus saanud. On olemas omad kahtlused, kuid esivanematele sellest kõnelda paratamatult ei saa. Ei ole ka mõtet, kuni ise midagi kindlamat teada ei saa.

Vaat nii on lood siin pool sood, mu kallid!.
R.

Täna. Sõites Pärnust koju.

Külastasin väikesuurlinna Pärnu, milles kahe päeva-öisest viibimisest sai valikuliste juhuste kokkulangemise tõttu kolm...

Aga...

Vaat ei ole ikka harjunud enam teiste inimestega, seltskondadest ning rahvast tulvil kohalikest pubidest rääkimatta. Ega koduseinte vahelgi pereliikmetega saab enamus ajast minimaalselt suheldud. Enne seda, kui minu isiklik hüpperraal otsustas eneses midagi maha kärsatada, nägid nood teised elajad toda lahjat näolappi veelgi harvem.

Küll aga, nood igakuised ärakäigud väsitavad, mõni kord vähem, mõni aga rohkem; kuid alati on hea näha kalleid omainimesi või... kohtuda uutega, kes jätavad enesest maha selle miskise müstilise tugeva, kuid ääretult nunnu mulje.

Paratamatult väsitab, sest olen ära harjunud vaikuse ja vaikimisega; iseenese sügavike ja kuristikuliste maailmadega. Selle nüüdseks aastase lõpsepõlvekodfus elamisega ja töötu olemisega on olnud võimalus paljutki läbi mõelda. End lõhki rebida, enese korjust noolida ning lasta end talvetuultel uuesti kokku lappida. Too ammune tume sasipundar ei tundu ja ei olegi enam nõnda lootusetult, kurjakuulutavalt pime ja katkine - sest on alles vaid paljaks järatud roided ja ribid, see samune, mis senist elujätku halastamatult kruvinud ja kruttinud on. Tean, mida elult tahta; sest kõik on meie eneste teha. Mitte miski ei ole mitte kunagi keeruline, vaid lihtne. Mitte miski ei ole kunagi juhuse hooleks, vaid meie eneste Saatus voolitakse ning vormitakse vaid meie valikutest.

Pehmetest nurkadest//servadest on lihvitud ja teravad; vaikivad kui tondid kesk kõledat kevadmaastikku; kuhu verevihm on valanud kõik murtud südamete arterid.



R.