Mäletamise eitamine

Sain täna ema käest pika loengu osaliseks, kui ma ta Edu poe juures kinni püüdsin. Noomitus kattis terve tee poest koju, just pärast ostude sooritamist. Millest ta pajatas, ei ole tegelikult oluline.

Mu hinge jäi närima küsimuseuss, miks ostetakse iga päev paki kommi ((tehnilises võttes, 15 krooni)) ja siidri peale ((tehnilises võttes ehk rohkem kui maius)), kui hoopis osta kalmuküünal Vanavanaemale haua peale. "Meil ei ole raha". Miks mul alles kodus tuli mõte, et oleks võinud selle Linda riiulile tagasi, teiste omasuguste sekka susata ning tagumistest riiulistest, seal kus majapidamistarbed reisdeeruvad, ühe või kaks küünalt tuua.

Kui küsisin, kas keegi hauda üldse korrasgi hoiab, sain ma visatud vastuse püüdjaks. "Eks keegi ikka hoiab".
Ema, ema, miks kardad sa minna?.

Homme, ehk, lähen ja otsin Vanavanaema puhkepaiga üles. Olen eelnevalt seigelnud seal, kordinaatide järgi, mis mind eksitasid ning otsijaks jätsidki.

Ema, ema, miks sina kunagi oma Vanaema haual enam ei käi?.

Rändaja.