PNS: Tühjast toast ja inimvarest

Tuba oli tühi. Siemen istub radiaatori ees punasel, auguga taburetil, põlved kokku surutud, nõnda, et kintsudel enam midagi õhust haarata pole, käed kokkupandult rinnal. Soojus voolab mööda raskesti langevaid seelikuvolange kergelt õhku ahmides põrandale. Ja roosa radiaator toetub poollahtiselt, ripakile jäetuna vastu seina. Temast ei ole enam ei soojuse müüjat või aknalvaatleja pisaratepüüdjat. Ja tuba on tühi mööblist ja tühi on ta varjude hingamistest. Televiisor elab, tema ei saa ometigi tükk vaikivat eset olla. Vaid elaval saavad silmades tantsusammul sipelgputukate vertikaalread tippida. Siemen teab seda. Televiisor teab seda. Teab.

Ekraan on tühi ja ta vaatab aknast välja, sest keegi teine ju seda ei tee ja tüdruku küünarnukk riivab kergelt tema selga, ikka siis kui sisse hingab ja katkistest kividest ahi vastasseinas mõõdab toatühjusega vastamisi kõrvalruumi haigust.

Ja hädavaevu surub end nende ridade vahele teadmine teises toas hingitsevast inimvarest.

2007.
Rändaja.