M & Co: Õnn

„Me kõndisime vanalinnas ja olime suundumas koju, kas tead.
Vaata tead küll, kusagil seal on see mägi, eks. No ja M. nägi seda ja hakkas võtma suunda sinna poole.
Ma küsisin stiilis - Millega sa nüüd hakkama saad? ja ta kostis üle õla – Ma tahan näha, mis seal on.
Pisukeste nähide ja niuksatuste saatel veensime plika ümber.
Siis aga... tekkis minu ja Mareti vahel jõle vaidlus, et kas on Oletatavasti või Oletavasti.
Okei, aga see ei ole oluline; oluline on see, et M. oli ühel hetkel kadunud.
Ei.
Ära vaata mind sellise pilguga.

Ta ei läinud siiski sinna turnima, vaid ta seisis nurga taga ühe Vaateakna ees.
Jätsin Mareti ootama, läksin ja seisin tema kõrvale.
Ma absoluutselt ei saanud aru mida ta teeb või mida ta jälgib, ainiti, pingsalt, pilk liikumatult ühes punktis.
Ja ta ei pannud mind üldse tähele, ma küsisin temalt miljon küsimust, aga ta vaikis.
Ehk oli põhjus selles, et ta oli endale kõrvaklapid pähe pannud ja kuulas muusikat.
Jah, kindlasti, asi oligi selles. Olgu, kuhu ma nüüd jäin.
Nii.

No ja ma seisin seal tema kõrval veel veidi aega ja siis kehitasin õlgu ja hakkasin ära astuma,
kui ühel hetkel ma tundsin kellegi kätt jopevarrukat sakutamas. Selline väike tungiv käsi.
Kas teadsid, et M.’il on kõige pisemad käed, mida ma ühel naisterahval eales näinud olen?.
Ja siis ta vaatas mulle säravail silmil otsa, ja näitas näpuga ühele kergelt laternast valgustatud nurgale,
seal selle nuku ja toolijala vahele oli pesa kudunud Pikakoivaline Ämblikuproua.

M. kummardus aknale lähemale, tahtsin juba öelda, et

„kuule, aken on tolmust ja tänavasaastast määrdunud, ära tee“,

kuid ta jõudis minust ette ja ütles:

„Karl, tead. Tema on minu õnn. Ta tuli end minule näitama.““

2009.
Rändaja.