Eile.

Enne Härraga õue minekut...

... ma ei tahtnud kohe üldse õue minna. Jutustasin sõbrale, et ma jäätun kohe ära, kuna olen nii kõhn. Naljatledes muidugi. Riietumisprotsessi käigus suutsin oma teise villase soki ära kaotada; aga näed, peal istusin. Eelsoojendus ja niisama viisakus. Taipasin, et minu "mölapidamatus" on täna eriti vali. Taipasin rääkida ka asjaolust, et meil televiisor kõlab justnagu raadio, selle vokaali poolest. Peab heli kõvast üles pumpama, et kahinast üle kuulda.
Mingil hetkel hakkas Härra maurama, suurest õnnest jooksis hammastega põlve, kuid see kerge kokkupuude nagu haiget ei teinud. Eks hiljem näeb, kui nahal kena sinine laik end näitama hakkab. Aga pole muret, õnn on ühine.

Pärast Härraga õues käiku...

...aitasin ema nii mõneski toimingus. Oleks nagu õiglane, või mis; aga see selleks. Kui eile (loe: üleeile) sadas mõni helbeke lund, mille minu hele nahake suutis kinni püüdagi, siis täna (loe: eile) juhtus härmavõrk üle hoovi ja samblalaante olema. Elementaarne lihtsus, et talv hoomab meid üha lähemalt ning lähemalt. Pole midagi parata. See on ilus, kuigi tänavune talv on hoopis kiirem tulema ning sügis on hoopis sügisemat nägu pidi voolitud; mitte nagu eelmistel aastatel, kus suvi oma juuri veel nõnda sügaval hoidis ja meid oma soojusega üle külvas, nõnda, et ühikakaaslased omi siredaid ja paljaid sääri hoovi peal kõigutada veel said. Mudalombid on kaetud kõheda jääga, kinni tikitud külmaniidiga. Ei ole hullu, ei ole hullu. Ootan, sind, mu talv; kannatlikult ja tasapisi.

Rändaja.