PNS: Siis kui Aive ja Siemen Pärnusse tulid

Aive pikutab betoonmüüril, tagumik urvakil ja Siemen kõlgutab mõnuga jalgu, lutsutades ka üht lustakat kompvekki. Sandaalid on uppunud liiva, mis päikeseaurudesse kobrutab. Vahest ehk lohakalt, kuid mine sa tea.

Aega on neil umbestäpselt ViisKümmendSeitseMinuti. Võileib lehtsalati ja juustu-makaroni, krõpsud ja granaatõunamahl on käivitatud seedimisele. Inimesed lahkuvad rannast, päev pöördub õhtusse. Ta on peagi siin. Kindlasti.

Aive ja Siemen jõudsid Pärnusse nelja autoga. Saaremaalt. Merd vaatamast. Siemen leidis, et meri on kõikjal ikka sama iseloomuga, kuid need värvid, oh need värvid. Ja lõhn rääkis talle hoopiski teisi lugusid. Meresõitjatest meestest ja naistest, kes ootavad rannal. Näiteks.
Esimeseks said nad Kaali teeotsa. Naine. Prillid. "Suvel kollanevatijope!" oli Siemenil esimeseks mõtteks, kui nad Aivega kahekesi tagumisele istmele ronisid. Kui proua raadio Elmari kõvemaks keeras, naeratas Siemen enesele ja hästi mitu korda teiste eest ka.

Teiseski istus proua. Valjalani siis seekord. Veinipunase pikapautoga, mille pikk tagaosa venis mööda teed seda pikemaks, mida rohkem taevas vihma andis. Jah, suvehommik oli kergelt niiske, hädine ja vihmane. Kes ta oli, see naine, või kuidas ta oli, seda Siemen ei mäleta.

Enne, kui maantee enesest taas autosid higistama hakkas, külmetasid need kaks päikeselast end niiskusest kõhedaks. Olid nad ju hommikul kampsunid kõige kõige põhja pakkinud, õhtul enne magama heitmist, ja hommikune erksus ei ole neile ikka veel järele jõudnud. Nagu nätsukumm, mida laps oma pisikeste sõrmede ümber keerutab ja sellesse takerdub, kleepub ja välja end venitab. Ja siiski, olles jalutanud vestlemiste ja haigutamiste ja ähmaste lootuste saatel poolteist kilomeetrit, võeti neid peale suurest lahkusest. Aive ronis ette ning Siemen leidis end tõtt vaatamas kutsikakoeraga. Saksa lambakoera-dobermanni, selgitas onu Autojuht, kes Aivele optimistlikult jutustas kõiksugu jutte ette, Siemen aga sattus nihkes tõele sedavõrra lähemale, mida rohkem ta koerakesega limpsimiste ja sügamiste ja "ei tohide" saatel deklameeris.
Onu Autojuht asetas nad heade soovidega Orissaare risti, kus õnn neile koheselt ka naeratas. Teepervelt haaras nad kaasa abielupaar uue hästilõhnava autoga, kes sõitsid, kas sa näed!, Pärnusse.

Aive pühib unesid, Siemen mängib varvastega jaanalinnu-mängu, päevast kuumana jäänud liivas.

Nicot ei tulnud.

2007.

Rändaja.