*

Olen murtud roos.

Külm.

Valus.

Mõru.

Vaikiv.

*

Ma pööran maailmale selja, kui see on minu soovide seas.

Mulle ei ole vaja muud kui mu muusikat, raamatuid, animet, oma neid väheseid inimesi.

Mulle ei ole vaja uusi inimesi.

Ma olen omapäi kõige paremas keskkonnas.

*

Mitte kellegil ei ole õigus tulla ja öelda, et ma ei tohi sulgeda end kapslisse.

Need on minu valikud.

See on minu vabadus valida.

See on minu vabadus...

...ja ma ei lase mitte kellegil seda ära võtta.

Rändaja.

Asjad on nagu on...

Ma ei saa anda inimestele, mida nad soovivad. Ma tunnen, jah, seda kõikehõlmavat tunnet, mida paljud kutsuvad armastuse hormooniks, aga ma ei saa anda end mitte kellegile, kui See hing on minu juurde jõudnud ja siis saan mina anda end täielikult. Ma purustan paljusid meeli ja südameid sel teel, liiga hilja ütlen, et sellest ei saa asja. Ja ma ei tea, miks ma teen nii nagu teen ja käitun nagu käitun. Ma ei saa lasta inimestel minust toituda enam, enam mitte. Minu aeg ja pühendumus läheb Emakesele Maale viimased mitu kuud. Tegelen hästi palju energia tööga ja teistele ei jää aega. Suhtlen telepaatiliselt paljudega, sellepärast ka vaikin ja kui ma ütlen midagi, siis ütlen ausalt ja otse, paljudele tundub see külma ja kalgina, haiget tegevana. Aga läbi valu inimesed ei saagi paremateks ja tugevamateks. Ma ei viita mitte kellegile hetkel.

Läbi aastate ma olen mõistnud, et need kellel on minuga mingisugunegi romantiline kokkupuude olnud, saavad enda ellu parema aja. Pärast seda, kui ma olen läinud ja ukse lukustanud enese järelt. Vahel nad saavad tagasi minu juurde, kui haavad lakutud ja asjad joonde läinud. Ma olen lihtsalt Ingel, kes tuleb, tekitab ja teeb ja julmalt lahkub. Paljud üldse ei aimagi, kes või mis ma olen, see Rändaja. Kes aga on lugenud seda blogi algusest peale, need teavad, midagigi.

Ma ootan oma nimetut muusat, seda kaunist meest ja olendit, kes on samast lõpmatusest kust mina ise olen pärit. Minu hing ja minu olemus.

Rändaja.

Püha Tõnu Kiusamine

*

Kogu mu süda on sind vist täis.

Kogu mu veri on sinu öeldud sõnu täis.

Kogu mu pea on sinu silmi täis.

Kogu see aeg, ma tahaks sind sisse hingata

ja olla hästi lähedal.

Ma tahaks öelda nii paljut, aga sõnadest jääb väheks, mis tundeid sa mulle sisse süstid.

Sa oled mu nikotiin ja mu LSD, tundub et selleks sa saad. Üsna pea.

Anna andeks, aga sa ajad mu pea segi.

Segi, nii segi.

Armastades me loome.

Oma käe sulle vastu säärt toetan,

et vaid hüperraali ekraanilt seda miskit paremini silmitseda,

minu külg vastu sind,

minu parfüüm kergelt tunda andes,

leemendades salaja mu kaelal ja kehal.

See on adrenaliin, beibi.

See, et.

Mu väike amööbinimene, sa oled just sellisena hea nagu sa oled.

Vana ja head

Leidsin Riinale luulekogu vormides ühe vana, aga mõnusa luuletuse. 2005 oli siis aasta ja Jäääär uudne lemmik. Siis olid teised ajad, teised armumised ja teised löömised.

Öölillede muusika

Sa põrnitsed vaid seina

ja kiuste tahaksin nutta.

Lüüa käega vastu Su selga,

murest murtud südant puista.

Üksindusest väsind silmad.

Üle paplite viib Sinu tee

ja lilli surun vastu põue,

lootes unustust leida muinasjuttude seest.

Sa seisad akende taga

ja Sinu silmis-öölillede muusika.

Mina nurrumisi Sinule armastust jagan,

nõnda häbenemata ja küllap salamisi ka,

kuid üksindusest väsind silmad

üle pilvede õhetavalt viivad Su teelt

ja lilli surun vastu põue,

mil' mina ei küsi, tean,

(vaid veidike loodan ehk ka)

et ihast ja veest imbund silmad

kergelt Sinu südant puudutavad kuangi ehk veel.

Rändaja.

08.märts.2005

Inspiratsioon: Jäääär-Tiivad

Ma ei oska...

... oma tunnetest rääkida. Oma sisemaailmadele sõnu leida. Tunnistan, olen tõmmanud end sotsiaalsest härmalõngast kaugemale, kaugemale ära;

sest nii ma ei saa haiget;

sest nii olen reetmisest teisel pool silmapiiri;

sest nii on need karjed mu kõrvadele kurdid;

sest nii jääb mu vigadest maha vaid varjud;

sest nii ma ei kangestu ja ei põle elavas tules;

sest nii ei loo enam noid helklevaid õhulosse.

See, mida nii külmalt ja ka karedalt ma välja ütlen, et teistele see solvamisena tundub, siis tegelikult mitte ei ole see üldse sellena mõeldud. Jah, olen võimeline näitama ka soojemat ja helgemat poolt, enese hingenurkadest seda välja puhuma ja see viimane aasta on vähesed seda näinud. Kuid ma lasen oma kätel langeda rippu, kahele poole, vastu omaenese külgi. Ma ei hooli paljust enam, mis varem olid olulised. Alguses, kui end hermiidiks pagendasin ning omaenese keskis päikest ootasin või palusin, et tuleks kibedam talv; alguses oli raske, sest kedagi teist ei olnud kõrval, kellega järve ääres partide liuglemist rauasel veel jälgida või sigaretitossu hiilivale tuulele mängida anda. Kutsusin, inimestel oli kiire - sest nendel oli alles kool või töö või lapsedki. Vahest nägime, siis rääkisime ja eksisteerisime. Mida enam aega edasi lookles sel igikestval ajaloo rännakul, välja mõeldud või hukka mõistetud, seda enam ma hakkasin iseenese rahu ja vaikust hindama. "Ei oska" on vale väljendada, lihtne tee laiskadele ning argadele. Kord või paar kuus, kui on vaja suurde linna end näitama viia, siis ei igatse, ei taha ja ei igatsegi suuri seltskondi ja pidusid, kui saab enese helde tervise rusudeks joodud. Kõik nood erksad tuled ning teravad helid jäävad veel mõneks ajaks sisekliimasse piinama ja kajama seintelt tagasi. Käiksin, ausalt käiksin, päikeseprillidega õhtuses vahetuses, kui noored on iseend välja mäele kutsunud või viimased töölt tulijad koju kiirustavad, raske ühiskonna manitsus õlul.

Avastanud, et nii on parem, omaenese maailmades elades. See teeb inimese kõledalt rabedaks. Teeb teistele külmaks ja häbelikuks tunduma. Lihtne ja arg on lüüa käega ja lasta teisel piinadesse kõngema, sulgeda uks enese järel tihedalt ning langeda pimedasse nurka. Need härmalõngalised käed ei püüa sind kinni, pimedus on tühi ja põhjatu. Sa upudki, upud ja õhust ei piisa. Ja nood teised ei tea, kes sinust maha on jäänud, et sina seda kõike nii väga läbi põed, sest oled arg ja enam ei oska teistega sotsialiseeruda. Sest sel ähvardaval pusal on mitu otsa, ning ei tea millisest oleks õigem harutama hakata. Pitsitab rinnus ning miski lükkab tagant, aga vaikus ei kõnele...

Rändaja.

Ärkan...

...hommikuti püstoleti haukumise peale.

Siis kui padja all muuks ruumi ei ole.

Rändaja.

*

Ärkasin üles ja maailm oli tules...

Peksjatele head palka ei maksta

Mind hüütakse värdjaks, kahepalgeliseks mõrraks.

Või selja taga poomisnööri kududes,

need eksperimentaalsed valeühendused

saavad puberteedi illusioonaalseks magustoiduks.

Jah, me mõtleme ja loome,

aga sellest tulu ju ometi tegelikult ei tule.

Mis oli, jäägu unsutusse. Mis tuleb, see juhtugu.

Oleneb vaid, millise teelõigu me siis sel korral valime.

Kas kustutame ome uue crush'i oma elust nii sama kiirelt

kui ta sinna püünisesse juhtus,

rabelema ja uppuma signaalidesse,

või jätame laokile, kiirteeservale manduma.

Kõik, mis sai öeldud, ei olnud vale, ei ole nüüd ka kahetsust.

See kookon mind vaid nõnda kõvasti kinni eneses hoiab,

et teisele siin hingamisruumi enam ei ole.

Asendusinimeseks, järgmiseks, enam südamel jaksu olla ei ole,

otsi keegi teine, kes sinu hinge piinamatta sind kullaga üle külvab.

Kes sulle naeratuse suule embab.

Kes lihtsalt ja niisama päeva helgemaks laulab.

Mäleta mind mitte kellegina.

Mäleta mind selle mõrrana, kui tahtmist ja jaksu on.

Aga vähemalt, sõnu oma tegudega sinu sulest ma tõin enam kui küllaga.

Aga ära enam helista, eks. Ja kustuta see number üldse ära.

Unusta ja liigu edasi. Heietades kipitab rohkem see haav,

mis sai uuesti lahti kistud. Ära süüdista vaid teisi,

vaata enese sisse ja leia need vead. Me kõik teeme vigu,

üksikesi või kahekesi.

Soovides head mõrudat ööd.

Rändaja.

Kogudes

Kuna armastan raamatuid koguda, luulekogusid veel enam, siis mõni aastapaluke tagasi juhtus olema olukord, kus üks noorperekond tahtis raamatuid ära visata. Kuna noorperenaine teadis, et olen suur raamatute fänn ning e-bookide austaja ma eriliselt ka ei ole, siis kutsus mind ja veel mõnd inimest valima, mida tahaksime. Tulin kahe raske kotitäie vanapaberi ja kaunite mõistujuttudega sealt, kandsin neid ühest kohast teise. Minu koorem, aga õnnelik koorem.

Avastasin, et uued raamatud ja vanad raamatud, mõlemad, lõhnavad imehästi. Lasta lehtedel sabiseda su nina eest läbi, sa tõmba üks imeline sõõm ise enesesse ning naudi. Oh, nii hea, nii hea. Uued raamatud on justkui värske maasikamari suve esimeses seenevihmas. Vanad, see eest, on vanaema pöönikuräästa alla kogunenud mälestused, õpetlikud ning siiski veel karged. Igal raamatul, igal lehel ja sõnal on oma iseloomupärane lõhn. Oma lugu rääkida. Paljud neist lõhnavad kui lapsepõlv.

Anna Haava "Nõmmelill"

+ Valimik luuletusi

+ Koostanud Paul Rummo

+ Kujundanud ja illustreerinud Vive Tolli

+ Eesti Riiklik Kirjastus

+ Tallinn

+ 1964

Viivi Luik "Taevaste tuul"

+ Teine luulevihik

+ Illustreerinud Eve Tihemets

+ Kirjastus "Eesti Raamat"

+ Tallinn

+ 1966

Manivald Kesamaa "Meri ja roog"

+ Kujundanud A. Kütt

+ Kirjastus "Eesti Raamat"

+ Tallinn

+ 1975

Ain Rannaleet "Mägede Harjale"

+ Koostanud A. Salum

+ Kujundanud ja illustreerinud A. Mesikäpp

+ Kirjastus "Eesti Raamat"

+ Tallinn

+ 1978

Jaan Kaplinski "Raske on kergeks saada"

+ Kujundanud Silvi Liiva

+ Kirjastus "Eesti Raamat"

+ Tallinn

+ 1982

Krista Kajar "Omaenese ukseni"

+ Kujundanud Matti Pärk

+ Luulet aastaist 1965-1980

+ Kirjastus "Eesti Raamat"

+ Tallinn

+ 1982

Doris Kareva "Salateadvus"

+ Kujundanud Epp Kokamägi

+ Kirjastus "Eesti Raamat"

+ Tallinn

+ 1983

Minni Nurme "Puud Varjulised"

+ Luulet aastaist 1954-1986

+ Kujundanud H. Kivihall

+ Kirjastus "Eesti Raamat"

+ Tallinn

+ 1987

Eduard Eeda Kook "Viidipäev"

+ Luulevalimik: 1930-1985

+ Kujundanud ja illustreerinud Kelli Kagovere

+ Kirjastus "Eesti Raamat"

+ Tallinn

+ 1989

Ants Viires "Seitsme maa ja seitsme mere taha"

+ Luulet aastaist 1962-1966

+ Kujundanud ja illustreerinud Evi Tihemets

+ Kirjastus "Eesti Raamat"

+ Tallinn

Indrek Hirv "tähekerjus"

+ Kujundus Aavo Ermel

+ Trükk Ilo Print

+ Trükitud Eesti Kultuurifondi toetusel

+ 1993

Artur Alliksaar "Päikesepillaja"

+ Koostaja Urmas Tõnisson

+ Kujundus Imat Suumann

+ Neljas trükk

+ Kirjastus "Ilmamaa"

+ Tartu

+ 1999

Doris Kareva "Aja kuju"

+ Kujundus Piia Ruber

+ Kirjastus "verb"

+ 2005

Betti Alver "Kotuse lill"

+ Koostanud Karl Muru

+ Kujundanud Endla Toots

+ Kirjastus "Tänapäev"

+ Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakond

+ 2006

Wimberg "kärppsed"

+ Rõõmu sõnadest 2000-2006

+ Kujundas Aapo Ilves

+ Kirjastus "Jutulind"

+ Tallinn

+ 2006

Kognito "I"

+ Koostaja Ott Ojamets

+ Kunstnik Jaanika Arum

+ Kujundaja Hannes Aasamets

+ Kirjastus "Pegasus"

+ 2007

Elo Viiding "Meie paremas maailmas"

+ Kujundanud Ly Lestberg

+ Kirjastus "Tuum"

+ Tallinn

+ 2009

Vaat sellised tegelased lobisevad mul riiulitel. Ja tasapisi, ikka tasapisi koguneb neid juurde. Kas kingitusena, või raamatukogust ära antavate hulgast. Või ostes, vahete vahel peab ju Eesti Kirjandust ka toetama, ja neid, kes on härjal sarvist haaranud ja rinna haavleid täis lasknud ning avaldanud omaenese maailmu.

Rändaja.

Juhtus

Tõnis Mägi'st sai Tõnis Nägi.

Hetkeks.

Kuid mitte midagi halba ei ole ette mõeldud.

Tagapidiselt ka mitte.

Rändaja.

Päevased unenägemised

Ärkasin rahutuna, enne paika seatud äratuspunkti.

Päeval, sest ööd on jätkuvalt unetud ja segased.

Katkenud mõttelõng on kerinud end teiste omasuguste sekka.

Ei ole midagi imestada, nii paljut on näha ses pimedas ajas.

Silmapiiril verendav pilvepiir. Keset päeva, siis peab olema külm.

Kellegi pehme käpp kraabib vastu ust.

"Lähme, tule, lähme õue. " need hädised niutsatused kõnelevad.

"Oota, veidi veel. Natuke veel," ei taha õue külma minna.

Ja üks viimane sigarett on veel jäänud. Lootsin kahte, ei, üks on.

Tõnis Mägi laulab oma mõnuskähedal häälel kõlarites.

Püha Elmo tuledest ja jälgedest.

Aga peagi, oleme me tagasi sellelt rutiinselt näpistavalt jaltusukäigult.

Sealt igapäevasest muinasjuttumaalt.

Sealt Vanaisa kõrvalt looklevalt suusateelt.

Rändaja.

Sketšh.

Sa pihku surud must-valget fotot,

kus suu on hüvastijättu korduvalt maha jätnud.

Justkui kriibitud vinüülplaat,

mis vaid maasikapõldudest laulda oskab.

Kirudes seisad tänavaposti varjuvalguse all,

mis on keset metsa ära eksinud.

Kanda maski, teeselda tundmatut näitlejat,

kes lumme verepiisku enesest laiali leotas,

kui massihüsteeria rusikas nahast läbi tungis.

Rändaja.

Kaks kõikse uuemat

Enne kui aasta möödus, sain kahe uue teose omanikuks.

Süda rõkkab õnnest, kui raamatuid kingitakse ning vanemad on sellest

hästi aru saanud. Loodan, et ka teised saavad.

Nemad teavad mis on hea. (:

Rahva Raamat oskab kosta nõnda palju:

Eesti noorema põlve kirjaniku Wimbergi (sündinud 1979) mahukas luulekogu, mis koondab kuue viimase aasta jooksul loodu paremikku. Läbivateks teemadeks on luulevormi valatud mälestuskillud ja reaalse elu hetked, aga ka looduslüürika ja ühiskonnapeegeldus. Kogu lõpus on lisatud tõlkeid Wimbergi luulest soome ja inglise keelde.

*

Apollo kõneleb sellest nii:

Oma kaheksandas eestikeelses luulekogus vaatleb autor meie ühiselt asustatud maailma. Kõlavad hääled nii ühiskonnast väljaspool kui selle sees, nii silmale nähtamatutest kui nähtavatest maailmadest. Olevikulised ja päevakajalised teemad on luulekogus põimunud mälu ja minevikuga, aja ning selle koormaga. Erinevates registrites luulekogu koosneb neljast tsüklist: "Üksteist üksindust", kus kõlavad noorte inimeste hääled, "Varjud", kus on kuulda teispoolsust, "Teine", kus räägib teine inimene, ning "Meie paremas maailmas" - hääled meie ümbert. Raamatu esimeses tsüklis pildistab autor üheteistkümne erineva üksildase naise siseilma. Teistes puudutab ta tänapäeva maailma valupunkte – isamaa, raha, poliitika, armastus. Elo Viidingu luule on nauditav ja rahulolu-kriipiv, kompromissitu tõeotsijana esitab ta küsimusi, millele vastuse otsimine on ebamugav ja seetõttu vaimuvirgutav.

*

Enese mõtteid mõlema raamatukese kohta ei oska hetkel rääkida. Viskasin pilku Viidingu kaante vahelt sisse, aga kole valus hakkas. Kirjutab üsna sarnaselt ühele noorkirjanikule, kellega mul omal ajal ikka palju tegemist oli, ning tema sõnade meres hulpida mõistsin. Hiljem. Kindlasti hiljem. Tuleks nii või teisiti endale aega leida, et lugeda natukene rohkem. Ehk see on põhjus, miks ei ole kirjutanud enam nõnda nagu peaks.

Rändaja.

Jah

Otsustasin Mati Unt'i "Sügisball" läbi lugeda.

Filmini ei ole veel jõudnud. Kahjuks. Tahaks.

"Nuga" tahaks ka oma silmist läbi lasta.

Ja hingest. Lõhki rebida. Lasta. Jah, lasta ka lõhki rebida.

Nii nagu "Magnus" tegi.

Rändaja.

Ekslemisest

Mul südamest lööb tuld, läbi kopsu ja tulivee, mis maailmast eraldab.

Kõik sillad on ära põlenud, kõik vaateaknad tolmu uppunud.

Ma ei ole enam see, kes olin eile, ja homme ei ole ma see, kes ma olen mõne päeva pärast.

Kas oskangi eales kirjutada nii kuidas kirjutasin aastaid tagasi?.

Kas sõnad leiavad selle tee, minu juurde tagasi?.

Laburünti kinni jääda, ilma kaardi ja nöörita.

Ilma südamerütmi ja verepulsi trummita.

Rändaja.

Kõrbekuumuse meeleheide

Ma lähen, ja lähen, ja lähen.

Ei otsa ega äärt sel minemisel.

Vaatan selja taha,

oi, kas näed,

kõrbekuumus ajab minu enese saba taga.

Meeleheites, ikka meeleheites.

Rändaja.

Otsimistest ja ootamistest.

Ma otsin sind suve viimaselt võilillelt,

sügise esimese vihmapiisa peegeldusest.

Ma ootan sind talvises lastepargis,

omaenese unenägemise unelmates.

Ma otsin sind tänava tuhandete nägude keskelt,

võõrast rongist tundmatus suunas.

Ma ootan sind, ootan sind

südame kõige helgemas nurgas.

Ma otsin sind, otsin sind. Kas tuled?.

Rändaja.

Naiste roll ühsikonnas: mõtteid, fakte

Kõrvalmärkus: need on vaid mõttet, mis ehk kunagi saavad ka täiendatud. Ära hakka hukka mõistma, kui ei kattu sinu maailmavaadetega. Lihtsalt võta teadmiseks, arutle ja liigu edasi.

• Ühiskond taastoodab stereotüüpset ettekujutust naisest. On jäänud paljusid, kes tõepoolest usuvad, et naise koht on "teenida", kas siis perekonda või meest - abikaasat, elukaaslast või armukest. Mitte ainult aadamasugu ei taotle sellist mõtteviisi; on paljusid eevasid, kelle uskumustesse ning//või elufilosoofiasse need kaasa on antud. Kas siis peresisesest kasvatusest - maast madalast isarollilt ajuloputust saanud - või ühiskondlikust peale surumisest.
• Laste sünnitamine, üles kasvatamine, õpetamine on oletavalt olnud algsest ajast peale naiste "töö". Tänapäeval on jõutud nii kaugele, et "naine" kui mõiste on saavutanud vabaduse.
• 20. sajandi esimeste kümnentiteni ei olnud naistel valimisõigust.
• Naise osalus ajaloos on kinnitatud väljatõugatu rollina. Üldjuhul alati on naist kujutatud kui Teist, marginaalset ja ebaolulist. Kõiki atribuute; kaasa arvatud keha, uskumusi, mõttein on kirjeldatud negatiivsena, teisena. Nood, kes julgesid astuda välja iseseisva individuaalina, trambiti ühsikondlike "normide" poolt tagasi raamidesse.

***

Lihtsalt üks mütoloogia põhine ja tore faktike veel lõppu:

Eeva ei olnud Aadama esimene naine, selleks oli hoopiski Lilith.

Rändaja.

Ei igatse, ei

Ei igatse noid möödunud aegu, mil sai Zavoodimelus tuttavaid otsitud ning uues Gen klubis Aliast mängitud; keset Toomemäge käreda pakasega tantsides ning oodates; oodates seda miskit, mis aitaks ehk jagu saada melanhoolilisest kassiahastusest, mis sind seespidiselt näljutab. Ei igatse, ei.

Ei löö valujutti kõhuõõnsusest läbi, ei löö. Mis siis kui on kui kibe meelepett, mis ikka ja taas ründab. Ei löö, ei. Mis siis kui ma oleksin teine inimene, aga ometi ju ei ole. Olen ikka see, kes kardab minna apteeki vitamiine ostma, või poodi seebi järele. Olen ikka see argpüks, kes ei tea mida maksude maksmisega peale hakkab ning need palgarahast alkoholi valuutaks vahetab. Nõnda palju küsimusi. Kas saan hakkama, kui uuesti proovin algusest peale hakata, seekord üksi, ühetoalises ehk?!. Miks kardan toimida nõnda, nagu Ühiskonna jaoks on absoluutselt normaalne ning igapäevane?. Mis on see, mis nii kohutavalt mind halvab, et tahan pöörata end ringi ning joosta puhanud, vabadele väljadele ning sinna ära kaduda?. Küsin, aga vastuseid ei leia.

Oli kord, kuid mõned asjad ei ole ikka veel muutunud.

Rändaja.

Hommikused valmistumised ning vee kadu

Einoh, juba kolmadnat varahommikut järjest ärkan kolme - nelja vahel ja enam magama ei jää, tee mis tahad. Peab ikka selle päevase une napsutamise vahele jätma ning ehk on siis lootust terve öö kenasti tekkide koopas üle veeta. Kuigi tegelikult on ka põhjust olnud, miks need kolm - tänasega kaasa arvestades - hommikut on olnud vaja üles tõusta nii või teisiti. Esimesel kohtusin Liisaga, teisel kohtusin perearstiga ning täna saab taas Liisaga kahekesi bussijaamas pikka vooklevat masinat oodata ning kergelt külmetada. Sigaretid näppude vahel ning salamisi enese mõtteid üle lugeda, lammaste asemel ja et ärkvel ikka jätkuvalt püsida.

Uus aasta tuli nagu ta tuli, oleks pidanud iseenda "teisele" poolele peale jääma ning koju, tekkidesse magama kerima. Õppisin nii mõndagi, nüüd olen kindlasti veel ettevaatlikum, et ei kordaks neid samu vanu vigu, mille ämbrisse ma ikka ja jälle astun.

Aga pole hullu, loodan, et järgnev aasta toob palju õnne ning paremaid elamusi. Väärin seda, nii nagu me kõik väärime.

Eilsest saadik on meil vesi kadunud, põhjused on teadmata. Vannitoas on sinine pesukauss pooleldi sulanud lund täis, duššikabiinis olev punane põrandapesu ämber sisaldab kadunud Titanicu lumemäge. Kraanikauss köögis on lummatud nendest nõudekuhjadest, mis talle suhu on kadunud, laual on tühi ning räpane torditalrdik, koos varustusega õhtusest Harry Potterist. Minu toa raamatute otsas kõlguvad taldrikud ja suured salatikausid. Kõhus keerleb mitmevilja leib ning lõhe. Pleierist kõlab Carla Bruni, mis sobib olustikuga õhkavalt hästi.

Rändaja.