kolmapäev, november 18, 2009

Esimene linnukene...

...minu enese luulemaastikul üle väga pika aja. Urmas Alender'il on suurepärane mõju. Eesti luulel enamasti üleüldse. Doris Kareva, Jüri Üdi, Tõnu Trubetsky niisamuti, paljude teiste potentsiaalsete inspireerijate kõrval.

Siin ta on. Võib-olla ei saagi talle kolmandat salmi lisaks, võib-olla ei saagi ta kunagi olema tervik, kuid igal ühel teiselgi on õigus öelda, et ka nii on hästi. Täiesti esimest korda avaldan lihtsa kondikava, millega olen aluse pannud millegile, mis võiks saada täieõiguslik laululind; aga jätame ta seekord vaid ümisema.

* * *

Tühjadel tänavatel nukrad silmad
ulgudes metskassi püüavad.
Kulunud kaltsuvaip
hämarikus ootab.
Seal teise maailmasõja aegses kellatornis,
kus roostevanni uppunud on
katusekambri tuline arm.

Tühjadel tänavatel kumitab
orbudekodulaste nutt.
Oma võrku esimest lund punuvad
närtsinud nelgid tagaaias,
kus rohtukasvanud vanal kiigel
apokalüptiline tulevikuingel
hoogu võttes päikesetõusu eksleb.

Rändaja.

0 Pärlipoega:

Postita kommentaar