*

Ma olen elus. Vähemal või rohkemal määral.

Olemistest

T.-s on midagi nii äratuntavat, et on lausa hingematvalt jahmatav. Kindlasti mitte ei ole ta tavaline meesterahvas. Kuidas küll suudavad mõned inimesed nõnda kiirelt head muljet jätta ja miks ma üleüldse hakkan neist nii ruttu kinni. Kuigi see kordne "kinni hakkamist" ei toimu, sest ei looda enam, kuna ainus asi, mida ma sellest kokkuvõttes saan on löödus. Nii ei jää minust enam midagi järele.

Fakt, et T. minust vanem on, tuli üllatusena, samas ega vanus oluline ole. Oluline on, milline hing on. Mõned on tulised ja teravad, et igal kokkupuutel kõrvetavad. Mõned teised aga nõnda pehmed, et muud võimalust ei tundu olevat, kui end selle sisse lubada ja suruda ja küsida ning lausa vabatahtlikult lämbuda - saada üheks ja kaduda.

* * *

Noid luukeresid tundub kogunevat ja kogunevat juurde sinna niskesse keldrisse, kuhu oma laibakapi lukustanud olen. Surm tundub ikka veel mind armastavat või on see hoopiski vastupidine. Selle elu lapsepõlves, kui teised oma baleriinideks, näitlejateks või popstaarideks unistasid - tahtsid saada, leidus minu vankumatus nimekirjas rekkajuhi ning värviraamatutejoonistaja kõrval ka surnumatja ja laibalahkaja//koroner. Olen alati uskunud, et surm on lihtsalt ilus, ilus (taas)algus.

* * *

& pealegi taasavastasin, et ei oska enam uute inimestega tõepoolest suhelda//käituda. Vanadest on jäänud vähesed, kellega vabalt maurata, jaurata. See on see mida "eraku" elu minuga teinud on. Muutus on toimunud ning kui päris aus olla, ega ma üldse ei hooligi kui teistele ei meeldi. Ega ma nende tahtmiste ja nõudmiste peale paremaks niikuinii kujune. Nüüd on vaid enese kõrvale vaja teist hinge, kellele enesest kõik ära anda. Kedagi, kelle valjus on vaikne naeratus ning kelle käte vahel ma ei kardaks mitte midagi. Kes austab, kui anda vaikides märku, et hetkel ei ole sobiv aeg ja hoiab mind üle serva põrandale kukkumast...

Aitäh, T.!.
R.

Tervis

...on halvenenud ning üsnagi muutlikku iseloomuga. Kahjuks või õnneks. Peavalu(d) ((või loe: migreen(id))) on tavaliseks saanud, et ei panegi nende eksistentsi enam tähelegi. Kõige teravamate ajal ei tõsta mind miski voodistki; kui aga juhtub, et kedagi teist ei ole Härraga rutiinsele pissitamiskäigule minemas; siis alati imestan oma hämarasse pessa tagasi jõudes, et kuidas ma seal ((valguse))põrgus küll ellu jäin...

Valuvaigistitega püüan olla nii kitsi kui võimalik, kuigi viimastel üksikutel kordadel suutsid nood valged "rõõmupillid" volüümi vaid võimatult valjemaks kütta. Nii palju siis maha raiumisest ja vaigistamisest.

Keegi tuli ja võttis minu isu enesega kaasa. Samuti lihaste ja liigeste normaalse funktsioneerimise. Kõndimisega tekib probleeme ((jälle!.)), mis ei ole hea tükk aega muret valmistanudki. Hommikud hakkavad iiveldusega, mida samuti varem ei olnud. Kerge palavik, kusagil seal 37-38 piirimail on poolteist-kaks nädalat endast jätkuvalt märku andnud, millest on minu enese jaoks tavaline nähtus saanud. On olemas omad kahtlused, kuid esivanematele sellest kõnelda paratamatult ei saa. Ei ole ka mõtet, kuni ise midagi kindlamat teada ei saa.

Vaat nii on lood siin pool sood, mu kallid!.

R.

Täna. Sõites Pärnust koju.

Külastasin väikesuurlinna Pärnu, milles kahe päeva-öisest viibimisest sai valikuliste juhuste kokkulangemise tõttu kolm...

Aga...

Vaat ei ole ikka harjunud enam teiste inimestega, seltskondadest ning rahvast tulvil kohalikest pubidest rääkimatta. Ega koduseinte vahelgi pereliikmetega saab enamus ajast minimaalselt suheldud. Enne seda, kui minu isiklik hüpperraal otsustas eneses midagi maha kärsatada, nägid nood teised elajad toda lahjat näolappi veelgi harvem.

Küll aga, nood igakuised ärakäigud väsitavad, mõni kord vähem, mõni aga rohkem; kuid alati on hea näha kalleid omainimesi või... kohtuda uutega, kes jätavad enesest maha selle miskise müstilise tugeva, kuid ääretult nunnu mulje.

Paratamatult väsitab, sest olen ära harjunud vaikuse ja vaikimisega; iseenese sügavike ja kuristikuliste maailmadega. Selle nüüdseks aastase lõpsepõlvekodfus elamisega ja töötu olemisega on olnud võimalus paljutki läbi mõelda. End lõhki rebida, enese korjust noolida ning lasta end talvetuultel uuesti kokku lappida. Too ammune tume sasipundar ei tundu ja ei olegi enam nõnda lootusetult, kurjakuulutavalt pime ja katkine - sest on alles vaid paljaks järatud roided ja ribid, see samune, mis senist elujätku halastamatult kruvinud ja kruttinud on. Tean, mida elult tahta; sest kõik on meie eneste teha. Mitte miski ei ole mitte kunagi keeruline, vaid lihtne. Mitte miski ei ole kunagi juhuse hooleks, vaid meie eneste Saatus voolitakse ning vormitakse vaid meie valikutest.

Pehmetest nurkadest//servadest on lihvitud ja teravad; vaikivad kui tondid kesk kõledat kevadmaastikku; kuhu verevihm on valanud kõik murtud südamete arterid.

R.

Natuke grunge't.

31.märts.2010

Talvistelt katustelt langeb musta nõgi.
Too varjukogu, keda unes on nähtud
võtab selle näljase kesta,
ja matab hinge surma kõrbe.

Sealt tagasiteed enam ei ole.

R.