Hommikused valmistumised ning vee kadu

Einoh, juba kolmadnat varahommikut järjest ärkan kolme - nelja vahel ja enam magama ei jää, tee mis tahad. Peab ikka selle päevase une napsutamise vahele jätma ning ehk on siis lootust terve öö kenasti tekkide koopas üle veeta. Kuigi tegelikult on ka põhjust olnud, miks need kolm - tänasega kaasa arvestades - hommikut on olnud vaja üles tõusta nii või teisiti. Esimesel kohtusin Liisaga, teisel kohtusin perearstiga ning täna saab taas Liisaga kahekesi bussijaamas pikka vooklevat masinat oodata ning kergelt külmetada. Sigaretid näppude vahel ning salamisi enese mõtteid üle lugeda, lammaste asemel ja et ärkvel ikka jätkuvalt püsida.

Uus aasta tuli nagu ta tuli, oleks pidanud iseenda "teisele" poolele peale jääma ning koju, tekkidesse magama kerima. Õppisin nii mõndagi, nüüd olen kindlasti veel ettevaatlikum, et ei kordaks neid samu vanu vigu, mille ämbrisse ma ikka ja jälle astun.

Aga pole hullu, loodan, et järgnev aasta toob palju õnne ning paremaid elamusi. Väärin seda, nii nagu me kõik väärime.

Eilsest saadik on meil vesi kadunud, põhjused on teadmata. Vannitoas on sinine pesukauss pooleldi sulanud lund täis, duššikabiinis olev punane põrandapesu ämber sisaldab kadunud Titanicu lumemäge. Kraanikauss köögis on lummatud nendest nõudekuhjadest, mis talle suhu on kadunud, laual on tühi ning räpane torditalrdik, koos varustusega õhtusest Harry Potterist. Minu toa raamatute otsas kõlguvad taldrikud ja suured salatikausid. Kõhus keerleb mitmevilja leib ning lõhe. Pleierist kõlab Carla Bruni, mis sobib olustikuga õhkavalt hästi.

Rändaja.