Ei igatse, ei

Ei igatse noid möödunud aegu, mil sai Zavoodimelus tuttavaid otsitud ning uues Gen klubis Aliast mängitud; keset Toomemäge käreda pakasega tantsides ning oodates; oodates seda miskit, mis aitaks ehk jagu saada melanhoolilisest kassiahastusest, mis sind seespidiselt näljutab. Ei igatse, ei.

Ei löö valujutti kõhuõõnsusest läbi, ei löö. Mis siis kui on kui kibe meelepett, mis ikka ja taas ründab. Ei löö, ei. Mis siis kui ma oleksin teine inimene, aga ometi ju ei ole. Olen ikka see, kes kardab minna apteeki vitamiine ostma, või poodi seebi järele. Olen ikka see argpüks, kes ei tea mida maksude maksmisega peale hakkab ning need palgarahast alkoholi valuutaks vahetab. Nõnda palju küsimusi. Kas saan hakkama, kui uuesti proovin algusest peale hakata, seekord üksi, ühetoalises ehk?!. Miks kardan toimida nõnda, nagu Ühiskonna jaoks on absoluutselt normaalne ning igapäevane?. Mis on see, mis nii kohutavalt mind halvab, et tahan pöörata end ringi ning joosta puhanud, vabadele väljadele ning sinna ära kaduda?. Küsin, aga vastuseid ei leia.

Oli kord, kuid mõned asjad ei ole ikka veel muutunud.

Rändaja.