laupäev, aprill 10, 2010

Olemistest

T.-s on midagi nii äratuntavat, et on lausa hingematvalt jahmatav. Kindlasti mitte ei ole ta tavaline meesterahvas. Kuidas küll suudavad mõned inimesed nõnda kiirelt head muljet jätta ja miks ma üleüldse hakkan neist nii ruttu kinni. Kuigi see kordne "kinni hakkamist" ei toimu, sest ei looda enam, kuna ainus asi, mida ma sellest kokkuvõttes saan on löödus. Nii ei jää minust enam midagi järele.

Fakt, et T. minust vanem on, tuli üllatusena, samas ega vanus oluline ole. Oluline on, milline hing on. Mõned on tulised ja teravad, et igal kokkupuutel kõrvetavad. Mõned teised aga nõnda pehmed, et muud võimalust ei tundu olevat, kui end selle sisse lubada ja suruda ja küsida ning lausa vabatahtlikult lämbuda - saada üheks ja kaduda.

* * *

Noid luukeresid tundub kogunevat ja kogunevat juurde sinna niskesse keldrisse, kuhu oma laibakapi lukustanud olen. Surm tundub ikka veel mind armastavat või on see hoopiski vastupidine. Selle elu lapsepõlves, kui teised oma baleriinideks, näitlejateks või popstaarideks unistasid - tahtsid saada, leidus minu vankumatus nimekirjas rekkajuhi ning värviraamatutejoonistaja kõrval ka surnumatja ja laibalahkaja//koroner. Olen alati uskunud, et surm on lihtsalt ilus, ilus (taas)algus.

* * *

& pealegi taasavastasin, et ei oska enam uute inimestega tõepoolest suhelda//käituda. Vanadest on jäänud vähesed, kellega vabalt maurata, jaurata. See on see mida "eraku" elu minuga teinud on. Muutus on toimunud ning kui päris aus olla, ega ma üldse ei hooligi kui teistele ei meeldi. Ega ma nende tahtmiste ja nõudmiste peale paremaks niikuinii kujune. Nüüd on vaid enese kõrvale vaja teist hinge, kellele enesest kõik ära anda. Kedagi, kelle valjus on vaikne naeratus ning kelle käte vahel ma ei kardaks mitte midagi. Kes austab, kui anda vaikides märku, et hetkel ei ole sobiv aeg ja hoiab mind üle serva põrandale kukkumast...

Aitäh, T.!.
R.

0 Pärlipoega:

Postita kommentaar