Külastasin väikesuurlinna Pärnu, milles kahe päeva-öisest viibimisest sai valikuliste juhuste kokkulangemise tõttu kolm...
Vaat ei ole ikka harjunud enam teiste inimestega, seltskondadest ning rahvast tulvil kohalikest pubidest rääkimatta. Ega koduseinte vahelgi pereliikmetega saab enamus ajast minimaalselt suheldud. Enne seda, kui minu isiklik hüpperraal otsustas eneses midagi maha kärsatada, nägid nood teised elajad toda lahjat näolappi veelgi harvem.
Küll aga, nood igakuised ärakäigud väsitavad, mõni kord vähem, mõni aga rohkem; kuid alati on hea näha kalleid omainimesi või... kohtuda uutega, kes jätavad enesest maha selle miskise müstilise tugeva, kuid ääretult nunnu mulje.
Paratamatult väsitab, sest olen ära harjunud vaikuse ja vaikimisega; iseenese sügavike ja kuristikuliste maailmadega. Selle nüüdseks aastase lõpsepõlvekodfus elamisega ja töötu olemisega on olnud võimalus paljutki läbi mõelda. End lõhki rebida, enese korjust noolida ning lasta end talvetuultel uuesti kokku lappida. Too ammune tume sasipundar ei tundu ja ei olegi enam nõnda lootusetult, kurjakuulutavalt pime ja katkine - sest on alles vaid paljaks järatud roided ja ribid, see samune, mis senist elujätku halastamatult kruvinud ja kruttinud on. Tean, mida elult tahta; sest kõik on meie eneste teha. Mitte miski ei ole mitte kunagi keeruline, vaid lihtne. Mitte miski ei ole kunagi juhuse hooleks, vaid meie eneste Saatus voolitakse ning vormitakse vaid meie valikutest.
Pehmetest nurkadest//servadest on lihvitud ja teravad; vaikivad kui tondid kesk kõledat kevadmaastikku; kuhu verevihm on valanud kõik murtud südamete arterid.
R.
Aga...
Vaat ei ole ikka harjunud enam teiste inimestega, seltskondadest ning rahvast tulvil kohalikest pubidest rääkimatta. Ega koduseinte vahelgi pereliikmetega saab enamus ajast minimaalselt suheldud. Enne seda, kui minu isiklik hüpperraal otsustas eneses midagi maha kärsatada, nägid nood teised elajad toda lahjat näolappi veelgi harvem.
Küll aga, nood igakuised ärakäigud väsitavad, mõni kord vähem, mõni aga rohkem; kuid alati on hea näha kalleid omainimesi või... kohtuda uutega, kes jätavad enesest maha selle miskise müstilise tugeva, kuid ääretult nunnu mulje.
Paratamatult väsitab, sest olen ära harjunud vaikuse ja vaikimisega; iseenese sügavike ja kuristikuliste maailmadega. Selle nüüdseks aastase lõpsepõlvekodfus elamisega ja töötu olemisega on olnud võimalus paljutki läbi mõelda. End lõhki rebida, enese korjust noolida ning lasta end talvetuultel uuesti kokku lappida. Too ammune tume sasipundar ei tundu ja ei olegi enam nõnda lootusetult, kurjakuulutavalt pime ja katkine - sest on alles vaid paljaks järatud roided ja ribid, see samune, mis senist elujätku halastamatult kruvinud ja kruttinud on. Tean, mida elult tahta; sest kõik on meie eneste teha. Mitte miski ei ole mitte kunagi keeruline, vaid lihtne. Mitte miski ei ole kunagi juhuse hooleks, vaid meie eneste Saatus voolitakse ning vormitakse vaid meie valikutest.
Pehmetest nurkadest//servadest on lihvitud ja teravad; vaikivad kui tondid kesk kõledat kevadmaastikku; kuhu verevihm on valanud kõik murtud südamete arterid.
R.
0 Pärlipoega:
Postita kommentaar