Hakkasin täna pirukaid küpsetama, või no, hakkan alles. Taigen sai just valmis ja nüüd on kerkimiste keskel. Selle kõige saatel kuulasin raadio kahte ja tuli see lugu, mis selle kogu kupatuse lõpus on. Nüüd ei saa enam üle ega ümber, ning on minu küljes mõnda aega kinni. Muidu, hakkasin joonistama taaskord, ikka oma psühedeelset rada mööda marssida ja hingelöövides öid mööta saata. Kaon ära tihti viimasel ajal, kusagile, kust ärgates on ümbritsevast tekkinud vaid kustuv jälg.
Kuidas ma küll saaks iseenesele käpa peale panna, ma ei mõista, et lükata sellest igikestvast mäest üles, et ma üldse kusagile omadega jõuaks. Talvel on muidugi raskem, see jää mu kandade all ei anna järgi. Mu tõukamistest siis enam ei ole kasu, sest ma ainult libisen ja kukun ja komistan, et kevadel üha suuremat tööd teha, et tihedamat tikandit nõeluda, et taignale rohkem jahu lisada.
Kui ikka päris aus olla, ei ole mina enne nõndamoodi iseseisvalt pirukaid teinud. Tainas saab pooleks, ja mu sõrmed saavad Moosest teeselda, kuid vesi on kindlasti raskem mass, mida tallata ja alistada. Ja tainas saab pooleks, millest Esimene varastab endale Viineripirukate kasuka; Teine hiilib sellest kaarega mööda ning muiates tirib endale nurga taga pool heleda-pool tumeda rõiva. Aluspesuks saavad need kõik kolm stiilset munavahu, ning Teine kannab sisikonnas vaarikaid ja hallitusjuustu.
Esitlen teile, härrad ja noorukid:
Def Räädu - Viru Vanne
R.
0 Pärlipoega:
Postita kommentaar