Inimesed armastavad mu keha, kuid mitte mind ennast.
Olen nukk, manekeen seal elukestval vaateaknal.
Nemad kõnelevad mulle valet, kui hõõguval huulil väidavad end teadvat, et ei ole ma leidnud seda õiget. Seda omast ja teist ennast. Aga ma enam ei hooli, sest ma olen väsinud neist mängudest, neist illusioonidest ja unelmatest, millel ei ole otsa ega äärt. Reaalsus on järjekordne malemäng, mille nuppudel on illustreerivad vereplekid. Eelmistest eludest kajavate pattudena neist on saanud esivanemate kehamaaling.
Te armastate mu kesta, aga teil ei ole aimu minu siskonnast.
Te ei tea, millist rütmi taob mu süda,
või millises suunas kiirustavad valgeverelibled.
R.
0 Pärlipoega:
Postita kommentaar