Kolm on kohtu seadus, justnagu klišee väidab. 
Ma kujutasin ette, kuidas ma lihtsalt seisin ja lasin sel kõigel endasse süüvida, justkui "süüdistuste" hape. Torm, mis tõi vaid purunenud unelmaid ning vastamata tundeid. Olin kui üksik tamm kesk inimtühja välja, kesk külmetavaid iile. Kustutasin, sest ma ei jaksa enam nendele tormilainetele vastu pidada. Ma ei kannata mitte mingisugust tüli või konflikti. Need teevad alati seest nii õõnsalt raskeks.
Kõige lihtsam on vast minna vooluga kaasa, lasta eluvoogudel end rannast võimalikult kaugele kanda. Üks kõik, kas ma saan rohkem peksa, peaasi, et ma ise teistele enam haiget ei teeks. Las nad kannavad mind igavesti sel rajal, tõugaku nad eemale kõigest sest elavast. Jah, nõnda pööran maailmale selja; aga las ma pööran. Maailm ei jäta meid kunagi maha, meie tuleme selle juurde tagasi, kui olukord nõuab. Amööbinimesed vahetuvad, poolduvad või kõngevad omaenese maailmadesse.
* * *
Eile, kui Härraga jalutamas sai käidud, oli Gaia nii vaikne. Hämar ja vaikne. Nii tasa, et mitte miski ei liikunud. Ta ootas midagi, ja täna oli Päike, külm ja valge. Tuul sosistas midagi salamisi, ma seisin liikumatult ühe männi vastas, Härra vaatamas samasse suunda kuhu minagi. Kõhuli lumes ja pooleldi oli temast saamas härmas lumekoer. Varsti tuleb Nihe, Muutus, aga seekord see on teistmoodi. Rohkem arenenum, midagi rohkemat. Ma tunnen seda, sest Kõrgem Mina on nii rahutu. Ma võiks niimoodi seista seal mäe tipul või selg, külg vastu puud, liikumatult ja kadunult tuulde ning loodusesse; ma võiks niimoodi seista kaua. Väga kaua.
Rändaja.
0 Pärlipoega:
Postita kommentaar