Hirmu, vannet ja jahumerd.

Hakkasin täna pirukaid küpsetama, või no, hakkan alles. Taigen sai just valmis ja nüüd on kerkimiste keskel. Selle kõige saatel kuulasin raadio kahte ja tuli see lugu, mis selle kogu kupatuse lõpus on. Nüüd ei saa enam üle ega ümber, ning on minu küljes mõnda aega kinni. Muidu, hakkasin joonistama taaskord, ikka oma psühedeelset rada mööda marssida ja hingelöövides öid mööta saata. Kaon ära tihti viimasel ajal, kusagile, kust ärgates on ümbritsevast tekkinud vaid kustuv jälg.

Kuidas ma küll saaks iseenesele käpa peale panna, ma ei mõista, et lükata sellest igikestvast mäest üles, et ma üldse kusagile omadega jõuaks. Talvel on muidugi raskem, see jää mu kandade all ei anna järgi. Mu tõukamistest siis enam ei ole kasu, sest ma ainult libisen ja kukun ja komistan, et kevadel üha suuremat tööd teha, et tihedamat tikandit nõeluda, et taignale rohkem jahu lisada.

Kui ikka päris aus olla, ei ole mina enne nõndamoodi iseseisvalt pirukaid teinud. Tainas saab pooleks, ja mu sõrmed saavad Moosest teeselda, kuid vesi on kindlasti raskem mass, mida tallata ja alistada. Ja tainas saab pooleks, millest Esimene varastab endale Viineripirukate kasuka; Teine hiilib sellest kaarega mööda ning muiates tirib endale nurga taga pool heleda-pool tumeda rõiva. Aluspesuks saavad need kõik kolm stiilset munavahu, ning Teine kannab sisikonnas vaarikaid ja hallitusjuustu.

Esitlen teile, härrad ja noorukid:

Def Räädu - Viru Vanne

R.

Meil on sõda, ausalt, seltsimees!.

Meil on sõda.

Tagaaias, esirindel.

Meil on sõda.

Selle piiri taga, kust algab laas.

Kõik teed on uppunud, käimata ja illegaalselt puhtad.

Lumevulkaan jätkab oma tööd,

kirumiste ning palumiste saatel.

Aitab, aitab, aitab ehk juba.

Meil on sõda.

Raskeid haavleid meile sajab krae vahele.

Meil on sõda.

Lahinguväljalt kajab luude murdumist

seal küünarsügavikest kraatritest.

R.

Meeletus.

maasikapõldude vahel mängib vinüülplaate pikakõrvaline diitšei.

lõhkenud tuumakehade vahel tantsivad valssi eelajaloolised skeletonid.

verevatest moonipõldudest unistab viimane hullumeelne,

neelates punaseid ecstasy tablette.

neelates sinised nirvaanasse sõidutavaid meelemürke.

kõvakübarast hõljuvad merekuradikesed,

korstast, mis kõigub keset sügavamat vett.

astu sisse, pisike põgenik, astu sisse

ja me lahkame sinust rahvusvahelise agendi.

ma ei tea, mis minuga lahti on, aga see on kindel, et üsna tihti suudan ma omaenese maailmadesse ära eksides lõhki rebida ning arusaamatusse uppuda.

kas on kusagil kedagi teist sellist, kelle enese maailmad migreenihoogude saatel hulluks ajavad?.

R.

Tõmba mind nöörist, kallis!.

Olen proovinud kirjutada oma tulehämaras toas, kus kinnitatav lamp lõhkes, sest tema vajalikkus keeras üle punase. Nüüd istun pimedast, valgustamata toas ja kirjutan sõnu, millel ei tundu olevat muud väljapääsu, kui et mind ennast hulluks ajada.

Hoian silma peal ja olen näitlik tunnistaja - kui ei oska elada, miks siis lasta teistel kannatada. Üha uuesti ja uuesti. Aga isegi Cobain ei tee kibedust paremaks, vaid lahjendab ja värvub karedalt punaseks. Veri, sa mu huulil oled kuivanud. Veri, kes sind ikka ihkab. Veri... sa lubad mul nälgida, sa lubad mul minna vastupidises suunas, kust tuul mind tagasi puhub. Veri...

Äkki olen lihtsalt naiivne?. Süütu igaveseks. Puhas ja rikkumatta. Vale ja valskus!.

Mitte keegi ei saa olla süütu, kui tahtlikult tahtmata ja tahtmata tahtlikult sulgub end põhjatusse tühjusse ning hävitab kõik mis seda hingetut hinge ümbritseb. Teades, et iseenese keskis olles kulgevad asjad vaid hullemaks, aga ega see teda ju ei huvita.

Veri, sa tule ja küta mind uueks. Veri, ta naeratab mu seinal, selle halli kogumiku keskel, sel must-valgel fotol. Veri, ta on ammu läinud, kuid me siiski mäletame teda. Veri, sa tule ja küta mind uueks.

Ootan tuludeklaratsiooni rahasid. Mu kopsud on kokku kuivanud ning ei suuda enam kannatada, kannatada seda põuda. Hallutsiinid mängivad meeleheitlikult keelpille ja karjuvad klaveri saatel - "Tahan, tahan, tahan, tahan!". Punk rokk ja grunge maletavad kõige sügavamal urus, ma ei ole sellest ikka veel üle saanud. Grunge on ületanud pungi, punk on surnud. Ammu surnud. Aga ikka kõik proovivad, proovivad läita teda vana tulega. Veri, sa petad ja valetad. Ta on surnud, kõik on surnud, kõik sureb.

R.

Enne ja pärast

Pärast eelmist postitust ma suundusin õue. Kohtusin Liisaga, jalutasime, jõime üleval Restos viie kroonist teed ning saatsin teda, ja õde koju. Tulin pika ringinga, jalutades, vantsides, jalgu üleolevalt järele lohistades. Kohtusin paljudega, minu silmad fokusseerisid ja pildistasid nähtamatu Canon'iga. Olen parim tunnistamaks, mis tegelikult toimub. Lumeväljad ei ole sügavamad kui vallid nende radade ääres, kuhu tuhandeid jälgi on sisse tallatud. Külmvillased lumemütsid paitamas maha jäetud aiaposte, mis pikemalt surma ees on värisenud, jalad veelgi sügavamale juurdumas. Neil on aega vaid iseenese jaoks. Neil on aega vaid iseenese jaoks ära kaduda.

Lastepargis kohtasin mustavalgekirjut haledalt mäuguvat kassi, kes kahel jalal kõndivatele järele silkas ning tähelepanu nõudis. Saatsin ta teele, ühe kerge pai ning sõnadega: "Head teed, kiisu. Head teed..." Talvel on võimalus näha meeletuid värvigammasid, sest kontrast lumevalgusega on hämmastavalt pimestav. Erksinised veetorukorstnad keset põhjatut tühjust, üksik punase-hämarsinise kattevarjundiga kaev kusagil seal kaugemal. Tuhmunud värvid põimumas ägedate ja vägivaldsetega ühtsesse igikestvasse dna-sse. Suurekäpalised õuekoerad vaikiva pilguga saatmas. Paljut toimub, aga kõigil on kiire, et seda märgata, enesesse haarata. Kuid kui üks neist "kõigil on kiire" avastab, siis avaneb hoopiski teistmoodi maailm - see õige.

R.

*

Kuus tundi und ja tunne oleks, justnagu miski oleks lõhki rebitud. Kelle süü see on?. Omaenese valikutest me maksame, tervise, une või armastuse arvelt. | Avastasin end üks päev keset korterit ringi rändamas - sahtleid, taskuid pillutamas. Ei olnud raha, mitte sentigi. Suitsunälg on nüüdseks end tervesse sisikonda surunud. Miks selline ahastav iha?. Justnagu patt, mis päästab mind katkust ja kahtlustest.

Inimesed on inetud, ehtides end võõrastesse sulgedesse, haarates meeleheites tundmatute ideloogilisi maske. Ära küsi, millest ma kirjutan, või millest mõtlen!. Olen kadunud iseenese ajulabürünti, et ainus, kes selle lahti harutada mõistab olen mina ise. Mis on loogiline, teistele on ebaloogiline ja kaoseline sasipundar. Ega te ei peagi aru saama, peaasi, et ma ise end päris ära ei eksita.

Hiljuti on ärganud palju momente, kus minu enese ajuhormoonid toodavad hallutsinogeenseid molekule piisavalt palju, et omanäoline tripp on kindel minemine. Portishead on ideaalne kaaslane sel igikestval rännakul iseenese skeletoonilisse rägastikku. Kui räägin, siis räägin palju ja segaselt, arulagedalt mõistlikku. Kui vaikin, siis ma ei ole tasa. Räägin sisemiselt, telepaatiliselt inimsilmale nähtamatuga.

R.

Valus Tõde

Inimesed armastavad mu keha, kuid mitte mind ennast.

Olen nukk, manekeen seal elukestval vaateaknal.

Nemad kõnelevad mulle valet, kui hõõguval huulil väidavad end teadvat, et ei ole ma leidnud seda õiget. Seda omast ja teist ennast. Aga ma enam ei hooli, sest ma olen väsinud neist mängudest, neist illusioonidest ja unelmatest, millel ei ole otsa ega äärt. Reaalsus on järjekordne malemäng, mille nuppudel on illustreerivad vereplekid. Eelmistest eludest kajavate pattudena neist on saanud esivanemate kehamaaling.

Te armastate mu kesta, aga teil ei ole aimu minu siskonnast.

Te ei tea, millist rütmi taob mu süda,

või millises suunas kiirustavad valgeverelibled.

R.

Enesekehtestamisõiguste Deklaratsioon

1. Sul on õigus otsustada oma käitumise, mõtete ja tunnete üle, vastutades nende tekkimise ja tagajärgede eest.

2. Sul on õigus mitte esitada põhjendusi ja õigustusi, miks sa üht või teistmoodi käitusid.

3. Sul on õigus otsustada, kas sa oled vastutav teiste inimeste probleemide lahendamise eest.

4. Sul on õigus meelt muuta.

5. Sul on õigus vigu teha ja nende eest ise vastutada.

6. Sul on õigus öelda: "Ma ei tea".

7. Sul on õigus olla sõltumatu teiste heatahtlikusest.

8. Sul on õigus olla oma otsuste tegemisel ebaloogiline.

9. Sul on õigus öelda: "Ma ei saa aru".

10. Sul on õigus öelda: "Ma ei hooli sest".

Sul on õigus öelda "EI", tundmata end seejuures süüdi!.

R.

@ Veerev Õlu, Pärnu. 11/02/2010

"Ma ei taha teda praegu, ma olen purjus."

- Mees teisele, kui töö küsis, mis sa oma naist ei kraba.

Purjus inimesi on vahetevahel päris lõbus vaadelda.

R.

Uue aasta algune Eelmisest elust

Ta kummitab mind.

Unenägemises,

Elo Viidingu luules.

Irvitab oma irevil naeru,

mossitab ja põlastab.

Ta oli kui armuke eelmisest abielust,

see Ida-Virumaa tüdruk.

Perekonnast, kus isa ema salateadmisega

salaalkohoolikut mängis,

kus sõbrad end nii hobikorras üles poosid

või elu halastuseks võlgu jäid,

et end siis surma juua

või küünlaleegil järgmist doosi keeta.

Ta siiski kummitab mind,

see Ida-Virumaa tüdruk.

Rändaja.

Tsitaat

"Mitmete rahvaste mütoloogia väidab, et majavaimud on peremeeste nägu. Kelle nägu oli see tavaline kõuts, kes prügikastis soris, kelle nägu oli see õilis siiami kass, ainus omasugune?. Inimeste nägu."

- Mati Unt, "Sügisball"

Hmph...

Kolm on kohtu seadus, justnagu klišee väidab.

Ma kujutasin ette, kuidas ma lihtsalt seisin ja lasin sel kõigel endasse süüvida, justkui "süüdistuste" hape. Torm, mis tõi vaid purunenud unelmaid ning vastamata tundeid. Olin kui üksik tamm kesk inimtühja välja, kesk külmetavaid iile. Kustutasin, sest ma ei jaksa enam nendele tormilainetele vastu pidada. Ma ei kannata mitte mingisugust tüli või konflikti. Need teevad alati seest nii õõnsalt raskeks.

Kõige lihtsam on vast minna vooluga kaasa, lasta eluvoogudel end rannast võimalikult kaugele kanda. Üks kõik, kas ma saan rohkem peksa, peaasi, et ma ise teistele enam haiget ei teeks. Las nad kannavad mind igavesti sel rajal, tõugaku nad eemale kõigest sest elavast. Jah, nõnda pööran maailmale selja; aga las ma pööran. Maailm ei jäta meid kunagi maha, meie tuleme selle juurde tagasi, kui olukord nõuab. Amööbinimesed vahetuvad, poolduvad või kõngevad omaenese maailmadesse.

* * *

Eile, kui Härraga jalutamas sai käidud, oli Gaia nii vaikne. Hämar ja vaikne. Nii tasa, et mitte miski ei liikunud. Ta ootas midagi, ja täna oli Päike, külm ja valge. Tuul sosistas midagi salamisi, ma seisin liikumatult ühe männi vastas, Härra vaatamas samasse suunda kuhu minagi. Kõhuli lumes ja pooleldi oli temast saamas härmas lumekoer. Varsti tuleb Nihe, Muutus, aga seekord see on teistmoodi. Rohkem arenenum, midagi rohkemat. Ma tunnen seda, sest Kõrgem Mina on nii rahutu. Ma võiks niimoodi seista seal mäe tipul või selg, külg vastu puud, liikumatult ja kadunult tuulde ning loodusesse; ma võiks niimoodi seista kaua. Väga kaua.

Rändaja.

Pilt siit: http://latticeworkopines.deviantart.com/art/bloodtree-83964904

*

Ma ei saa seda enam eitada, kohe kindlasti mitte, et...

... ma igatsen sind nii kohutavat moodi,

et mul on tunne et kogu mu sisemus vajub kohe kokku.