Olen proovinud kirjutada oma tulehämaras toas, kus kinnitatav lamp lõhkes, sest tema vajalikkus keeras üle punase. Nüüd istun pimedast, valgustamata toas ja kirjutan sõnu, millel ei tundu olevat muud väljapääsu, kui et mind ennast hulluks ajada.
Hoian silma peal ja olen näitlik tunnistaja - kui ei oska elada, miks siis lasta teistel kannatada. Üha uuesti ja uuesti. Aga isegi Cobain ei tee kibedust paremaks, vaid lahjendab ja värvub karedalt punaseks. Veri, sa mu huulil oled kuivanud. Veri, kes sind ikka ihkab. Veri... sa lubad mul nälgida, sa lubad mul minna vastupidises suunas, kust tuul mind tagasi puhub. Veri...
Äkki olen lihtsalt naiivne?. Süütu igaveseks. Puhas ja rikkumatta. Vale ja valskus!.
Mitte keegi ei saa olla süütu, kui tahtlikult tahtmata ja tahtmata tahtlikult sulgub end põhjatusse tühjusse ning hävitab kõik mis seda hingetut hinge ümbritseb. Teades, et iseenese keskis olles kulgevad asjad vaid hullemaks, aga ega see teda ju ei huvita.
Veri, sa tule ja küta mind uueks. Veri, ta naeratab mu seinal, selle halli kogumiku keskel, sel must-valgel fotol. Veri, ta on ammu läinud, kuid me siiski mäletame teda. Veri, sa tule ja küta mind uueks.
Ootan tuludeklaratsiooni rahasid. Mu kopsud on kokku kuivanud ning ei suuda enam kannatada, kannatada seda põuda. Hallutsiinid mängivad meeleheitlikult keelpille ja karjuvad klaveri saatel - "Tahan, tahan, tahan, tahan!". Punk rokk ja grunge maletavad kõige sügavamal urus, ma ei ole sellest ikka veel üle saanud. Grunge on ületanud pungi, punk on surnud. Ammu surnud. Aga ikka kõik proovivad, proovivad läita teda vana tulega. Veri, sa petad ja valetad. Ta on surnud, kõik on surnud, kõik sureb.
R.
0 Pärlipoega:
Postita kommentaar