*

Kuus tundi und ja tunne oleks, justnagu miski oleks lõhki rebitud. Kelle süü see on?. Omaenese valikutest me maksame, tervise, une või armastuse arvelt. | Avastasin end üks päev keset korterit ringi rändamas - sahtleid, taskuid pillutamas. Ei olnud raha, mitte sentigi. Suitsunälg on nüüdseks end tervesse sisikonda surunud. Miks selline ahastav iha?. Justnagu patt, mis päästab mind katkust ja kahtlustest.

Inimesed on inetud, ehtides end võõrastesse sulgedesse, haarates meeleheites tundmatute ideloogilisi maske. Ära küsi, millest ma kirjutan, või millest mõtlen!. Olen kadunud iseenese ajulabürünti, et ainus, kes selle lahti harutada mõistab olen mina ise. Mis on loogiline, teistele on ebaloogiline ja kaoseline sasipundar. Ega te ei peagi aru saama, peaasi, et ma ise end päris ära ei eksita.

Hiljuti on ärganud palju momente, kus minu enese ajuhormoonid toodavad hallutsinogeenseid molekule piisavalt palju, et omanäoline tripp on kindel minemine. Portishead on ideaalne kaaslane sel igikestval rännakul iseenese skeletoonilisse rägastikku. Kui räägin, siis räägin palju ja segaselt, arulagedalt mõistlikku. Kui vaikin, siis ma ei ole tasa. Räägin sisemiselt, telepaatiliselt inimsilmale nähtamatuga.

R.