Pärast eelmist postitust ma suundusin õue. Kohtusin Liisaga, jalutasime, jõime üleval Restos viie kroonist teed ning saatsin teda, ja õde koju. Tulin pika ringinga, jalutades, vantsides, jalgu üleolevalt järele lohistades. Kohtusin paljudega, minu silmad fokusseerisid ja pildistasid nähtamatu Canon'iga. Olen parim tunnistamaks, mis tegelikult toimub. Lumeväljad ei ole sügavamad kui vallid nende radade ääres, kuhu tuhandeid jälgi on sisse tallatud. Külmvillased lumemütsid paitamas maha jäetud aiaposte, mis pikemalt surma ees on värisenud, jalad veelgi sügavamale juurdumas. Neil on aega vaid iseenese jaoks. Neil on aega vaid iseenese jaoks ära kaduda.
Lastepargis kohtasin mustavalgekirjut haledalt mäuguvat kassi, kes kahel jalal kõndivatele järele silkas ning tähelepanu nõudis. Saatsin ta teele, ühe kerge pai ning sõnadega: "Head teed, kiisu. Head teed..." Talvel on võimalus näha meeletuid värvigammasid, sest kontrast lumevalgusega on hämmastavalt pimestav. Erksinised veetorukorstnad keset põhjatut tühjust, üksik punase-hämarsinise kattevarjundiga kaev kusagil seal kaugemal. Tuhmunud värvid põimumas ägedate ja vägivaldsetega ühtsesse igikestvasse dna-sse. Suurekäpalised õuekoerad vaikiva pilguga saatmas. Paljut toimub, aga kõigil on kiire, et seda märgata, enesesse haarata. Kuid kui üks neist "kõigil on kiire" avastab, siis avaneb hoopiski teistmoodi maailm - see õige.
R.
0 Pärlipoega:
Postita kommentaar