Viimaseid Julgustükke

-Ma tahan ka seal olla!.-

T.Särgi tulevane kavand.

* * *

-Mother Mary, she's the rain you'll know!.-

Tema on see vihm, keda sa tundma saad.

* * *

-Monroe Fish.-

Monroe Kala.

Rändaja.

Eiroosid

• Kosmikute Eiroosidega tulevad vanad mälestused meelde. Ajast, mil kõik oli teisiti ja mil ma olin iseenese jaoks kaotsis.
• Küllap eile sai nii palju suitsetatud, et nüüd enam ei taha. Seest keerab. Korralikult magamata juba üle nädala.
• Vaidlen iseendaga, kas see on väsimus või pohmell.
• Isiklikult ei ütleks, et nii Kosmikud kui ka Nirvana, Metro Luminal ning mõned veel suitsiidi bändid on. Nad lihtsalt oskavad elu pahupoolest hästi pajatada. Nii öelda.
• Vaidlen enesega ka selle üle, kas peaks teed tegema või mitte. Tahaks. Nii. Tahaks.
• Väljas on vastik ja kergtormine. Millegipärast ootan, et sisemandrile on saabunud kajakad.
• Lähen teen siiski teed. Millist, seda näitab katseeksitusmeetod!.
• Minu uueks hüüdnimeks saagu "Error". Restardist ei piisa aitavat.
• Kui inimestele meeldib laulda surmast, see ei tähenda, et ta suitsiidne on!.
• "Tule mu juurde, kui lõppevad saated..."
• Olen nagu truu kass, kes perenaist ootab.
• Või kass, kes ootab et kellestki tänavapeal ühepaja toitu teha. Ära küsi. Mõte jookseb omarada pidi.
• Kakamaraton ebaõnnestus.
• Valus vaikus ja psychobilly.
• Imre on oma ilusad pikad kiharad maha ajanud.

x x x

Enne magama jäämist. Täna öösel.

Mina :: Kui sul külm on, siis sa võid mind kaisukaruks võtta, ma olen pisike.

Hetk mõttepausi ja vaikust, siis...

Jeesus Kristel :: Sa võid mind kaisukaruks võtta, mul on pisikud.

Mõnda aega hiljem.

Jeesus Kristel :: Mul on sellised pisikud, mida sul ei ole, me võiks vahetada.

Rändaja.

Riisipuder ja pisikesed pisikud

Olen teist päeva Pärnus. Jeesus, ka teada kui Kristel, oli nii lahke ja pakkus mulle kräshimise pinda. Enne mind oli siin just olnud Gerda ja Matiko. 8) Päev või paar varem.

x x x

Kõrvalmärkusena neile, enne kui ma edasi liigun oma pisikese sissekandega, kellele meeldib minu elus nuhkida ja absoluutselt alusetuid oletusi - jutte välja mõelda :: kui te asjade ning minu tegude tagamaast mitte midagi ei tea, siis ei ole ikka mõtet oma mokalihaseid ülearuselt kulutada. Kui see aga teile nii lõbu pakub, siis mõelge selle peale, kas teile endale meeldiks, kui keegi teine teie kohta sarnaseid või isegi samasuguseid kuulujutte välja mõtleb. Teil on ka ebameeldiv, eks?. Siis parem pöörake see tähelepanu ja energia, mille te teistele alatasa suunate, iseendale ja saage paremateks inimesteks, paremateks individuaalideks ja kasvage suureks!.

x x x

Jeesuse madal puidust laua peal on minu "Mahtra Sõda", mille vahel on nõukogude aegne atobussi pilet, [tuleb kindlasti alles hoida, kasvõi noorpõlvedele näitamiseks; nemad sest ajast ju midagi ei tea, tegelikult], ning mille vahel on ka hädajuhuks, nii ka tagavaraks, natukene kõige kangemat sigareti tubakapuru. Samuti sai eile kohvi ja ka lagritsa likööri libistatud, nii õhtu kergemaks tegemiseks ja ka hea une tekitamiseks, mis tegelikult lõi mul silma looja alles kolme paiku öösel, kuigi teki alla saime üsna kesköö kanti.

Palusin ja kaklesin miskiste varjuolenditega. Loodan, et Liisiga on kõik hästi...

Nüüd just lõpetasin ülevürtsitatud riisipudru. Aga kui on nälg, siis ega sellestki ei ole hullu, eksju?.

Ei taha koju minna, aga siia kauemaks ka ei saa jääda, kahjuks. Töö leidmisega on nii nagu on, ja see kurnab ja väsitab mitte ainult mind. Unustasin isegi eile helistada, et ei tule tagasi "koju", aga eks ema vist on aru saanud, et kõik on korras ja siiski jäin, kuigi alguses mainisin vastupidist. Või siis ma loodan, et Nendega midagi juhtunud ei ole ja kõik on elus ning terved.

Aga hää küll. Saadan tervisi Hundi-Kristelile Slovakkiasse, et tal oleks palju jõudu ja jaksu, positiivset meelt ning palju toredaid kogemusi veelgi tulemas!. (:

Rändaja.

Tagsitulek

Lubasin endale, et hakkan uuesti käsikirjas päevikut pidama, kirjutama. Iseenda jaoks eelkõige. Igal momendil, eriti kui just vaja on, ei ole kedagi sellist võtta, kellele neist asjust rääkida, kirjutada ja arutada. Vähemalt saan iseendaga arutelu pidada, kui mitte kellegi teisega, eks ole. Ehk saan ma enesest natukene rohkem aru, mine sa tea. Lootus on lollide lohutus, või just nagu mina ikka mõtlen viimasel ajal :: lootus on see, mis kestab kuni lõpuni koos sinuga. Ei loe, kas oled üksi või mitmekesi, lootus ei jäta sind kunagi, isegi kui sa tunnistad vastupidist. Ta seisab su varjus, ja sa ei märkagi teda, aga ta on olemas. On. Olemas.

Kõik, mis ümber on. Need helid. Need värvid, ja hetketki; mida ma läbi oma inimkesta silmanärvide näen, ei ole minu. Justkui. Nii hämmastav, et ainus sõna, mis selle kõige kirjeldamiseks kõige paremini sobib on FILM.

Olen Rändaja.
Olen Film.

Olen kes olen, ja seda ei saa minult mitte keegi ära võtta. DNA jääb samaks. Hambakaart jääb samuti selliseks nagu on, kui see lagunemisprotsess ajaga nimekirjast maha tõmmata. Muidugi arenen isiksuse ja individuaalina, ning teen vigu ja õpin neist, kuid kes meist neid ei teeks.

x x x

Võtsin taas ette, lugemiseks, Jack Kerouack'i "On The Road"'i, Eesti keelse tõlke. Sealt lehtede vahelt leidsin järjena, või siis peidetud sinise märkempaberi, kuhu oli kirjutatud midagi paljude aastate tagust. Üks valus mälestus, kogemus niisamuti. Aja jooksul on see mälus uduseks kulunud, kuid need sõnad paberil lõikavad jätkuvalt sama teravalt edasi. Mis teha, tuleb edasi liikuda, aina ja aina. Haav jääb, paratamatult, kuid sellest saab jätkuvalt õppida, targemaks saada.

x x x

Kõik päevad on kui tasane kõikumine. Puuduvad vaid lained. Iga järgmine päev on tühjem, kui eelmine. Ma näen ja hingan sedasama õhku, mida kõik teisedki, kui siiski tundub, et see ei ole seesama. Minu ees oleks justkui üks tihe klaasist sein, kust ei tule mitte miski läbi. Too sisemine äng on ainus varjupaik ning nähtav vaid minule ensele.

R.

09. September. 2010

Migreenid ja peavalud on tagasi. Unest ei ole tolku, välja ei puhka nii või teisiti. Ehk sellepärast, et olen taas päev ja öö ära vahetanud, mine sa tea; kuigi ma tean, et see ei ole ainus põhjus, miks ma magada ei saa korralikult.

Ma lihtsalt tean, et midagi on valesti selle keha ja organismiga. Intuitsioon juba ei valeta, see on kindel, mis kindel. Iga uus päev on täidetud mürgise valuga, mis kunagi mind ei jäta. Ja siin ma nüüd olengi, kannatan ja keeldun valuvaigisteid söömast, teades, et see sõltuvus ei ole endiselt kusagile kadunud.

x x x

See ei ole see karjumine mu sees, mis varem oli. See on nüüd vaikne. Ei ühtki häält. Ei ühtki silmapaari. Vaikus, justkui oleks ta magama läinud.

Ta vaikib mu sees, ja ma igatsen noid mürarohkeid hetki, sest ilma selleta on ta veel vaenulikum; hulkudes mälestustes, kummitades mõistuse tagatoas.

x x x

Peale pärastlõunat, kui sai pesu õue kuivama viidud, istusin sellel valgel taburetil, millelt värvi maha koorumas on; ning järsku tabasin äratundmise...

... ma tunnen, et ei ma ei kuulu siia!.

R.

Suvemälestusi, kokkuvõtteid ja järelkajasid

27. Juuni. 2010
Pärnu

Enne õiget peatust avastasin end seismas ühe tomboy-liku naisterahva selja tagant, kellel juuksed olid nii lühikeseks lõigatud ning ärgates leidsin end jõllitamas tema valge t-särgi kaelusele, kus keegi oli augu pununud, ja tema kottis teksaseid.

Elu on ikka selline nagu muidu, muutusteta ja töö otsimine on vaevarikas nii nagu ikka. Ehk nüüdseks olen saatnud mitmekümneid, kui mitte sadu CV'sid, aga siiski ei midagi. Närune seis jätkuvalt. Ei tea mida see valitsus küll loodab saavutada, kui vaid poliitikute palkasid tõstetakse, aga töökohti ning teistes valdkondades on ikka madalad palgad. Mida te teete, kui eneste ahnus on suurem kui lahkus?.

Tunnen end nii räpase ja väsinuna. Mitu päeva "kodust" eemal olnud, kuid siiski... see on parem kui mitte midagi, ausalt. Püüan end teha inimeste silmis nähtamatuks, enese meeleheaks. Et pakkuda vähekenegi lohutust, ekslen oma kadunud silmameigi ja viimase raha eest ostetud veemullide vahel. See on labirünt, nii nagu on see eluvoog üleüldiselt.

Kõik huvitav ja uus, mis pidi juhtuma on läbi. Kas minu õnn on tühjaks jooksnud?.

Inimesed väsitavad mind, ja siiski ma igatsen neid juhtumisi vahetevahel. Harjunud olema eraklik, kohtuma nende üksikutega, kes teavad, mismoodi see minu aeg kulgeb ja mis toimub, mis päris tegelikult toimub.

Tunnen end kui võõras selles linnas, ja selles riigis; ja tundub, et see ei loe, et armastan ja jumaldan Eestimaad kogu hinge ja südamega. Ehk olen liiga ergas Eestlaste loomusele?. Teame me ju kõik, millesed nad kipuvad olema, kinnised ja külmad, kalkuleerivad ning traditsioonides kinni. Mitte, et see halb oleks, kuid selle kogu ühiskonna keskel on lihtsalt niivõrd raske funktsioneerida, ausalt...

x x x

28. Juuni. 2010
Pärnu

Päev hiljem ning olen taas punapea. Suundun tagasi lapsepõlvekoju, vaid üheks päevaks, kui sedagi, et taas joosta; et taas pakkida kohver ja tagasi Pärnusse sõita. Tahan puhtaid riideid. Pesta tahaks ka... Tahan näha lapsepõlveaegset sõbrannat Liis'i. Aga ma ei taha kuulda ema häält, või näha noid pettunuid silmi. See tekitab tunde, et kaduda, kaduda kaugele ära, et ainult enam Neile haiget ei teeks.

x x x

01. Juuli. 2010
Marsruudil Pärnu - Kilingi-Nõmme

On neljas päev, ja siin ma olen, järjekordsel bussil, järjekordsel rännakul. See ei loe, mis suunas, iga pisemgi moment on rännak ja see on midagi erakordset ja ilusat!. Alati. Igal korral!.

Veerand teest on läbitud. Pelgus magama jääda on tekkinud paranoiast, mis uksele koputamatta sisse on marssinud.

Ses vanas mehes mu selja taga on miskit õõvastavat, aga ehk see on vaid ülemõtlemise süü. Seda suudan ma üsna tihti teha, kuid tunnetused saavad ikka enamasti võitu.

Võlgnen oma vanematele vabanduse. Minu tegutsemisviis, ning... oh jah... käitumine oli tõesti üle piiri. Tundub, et kodust ära jooksmine ei lahenda probleeme. Kergemat teed on ju alati lihtsam leida, kui hirmudele vastu astuda ning asjad korda ajada.

Rändaja.

Kõrvalmärkus :: Kohandatud, kuid enamjaolt siiski jäetud nii nagu on. Lisatud mõned mõtted.

Ray Wilson'i Change on õhus

Kui siin sajab (Luuletus)

kui siin sajab
kõik lehed langevad üles taevaste alla
külm inimkest väreleb
küünlaga vastakuti aknalaual
leek on kustumas
kas sa tuled?.

kas sa tuled kui siin sajab?.
me igatseme sind, me vihkame võrdselt
me igatseme maailma lõppemist
kuid sa kõneled vaid öödest
kust lehed langevad üles taevaste alla

surmajärgsed lilled upuvad mullapinnale
selles tagaaias, kus me kunagi kiikusime
ja katustel tantsisime,
angus ja julia stone'iga käsikäes

kas sa tuled ja võtad meid ühes?.
tagasi igikestvasse kevadesse
kus lehed langevad ülalt taevastest alla

R.

Viimased Uudised

Olen ikka jätkuvalt siin ja elus. Tervise poole pealt on pingeline ja üsnagi valulik tagasilöök, millest hakkan nüüd tasa-tasapisi taas välja tulema. Tean, et olen kadunud olnud ja annan enesest vähe märku nii või teisiti, kuid nii on minule enesele kõige parem. Suuremad rahvamassid väsitavad ning olen harjunud omakeskis olema, kuigi tihti tahaks õlga, kellele najatuda; teist suud, kellega rääkida; teist mõistust, kellega tundmusi vahetada.

Kuid, kes tunneb huvi; palun - helista. Kirjuta. Kõnele messenger'i vahendusel. Ja mina vastan, nii palju kui minu võimuses on. Tahad näha - tule külla (ette teatamise ja planeerimisega, paluks; üllatuskülalised ei ole justkui mokkamööda, mul on siiski mingisugune elu ja päevaplaan). Tahad näha - kui võimalusi on, tulen külla.

Palun, tahad kirjutada: birdsandmonstersinvein@gmail.com

Rändaja.
Ikka elus.

*

Ma olen elus. Vähemal või rohkemal määral.

Olemistest

T.-s on midagi nii äratuntavat, et on lausa hingematvalt jahmatav. Kindlasti mitte ei ole ta tavaline meesterahvas. Kuidas küll suudavad mõned inimesed nõnda kiirelt head muljet jätta ja miks ma üleüldse hakkan neist nii ruttu kinni. Kuigi see kordne "kinni hakkamist" ei toimu, sest ei looda enam, kuna ainus asi, mida ma sellest kokkuvõttes saan on löödus. Nii ei jää minust enam midagi järele.

Fakt, et T. minust vanem on, tuli üllatusena, samas ega vanus oluline ole. Oluline on, milline hing on. Mõned on tulised ja teravad, et igal kokkupuutel kõrvetavad. Mõned teised aga nõnda pehmed, et muud võimalust ei tundu olevat, kui end selle sisse lubada ja suruda ja küsida ning lausa vabatahtlikult lämbuda - saada üheks ja kaduda.

* * *

Noid luukeresid tundub kogunevat ja kogunevat juurde sinna niskesse keldrisse, kuhu oma laibakapi lukustanud olen. Surm tundub ikka veel mind armastavat või on see hoopiski vastupidine. Selle elu lapsepõlves, kui teised oma baleriinideks, näitlejateks või popstaarideks unistasid - tahtsid saada, leidus minu vankumatus nimekirjas rekkajuhi ning värviraamatutejoonistaja kõrval ka surnumatja ja laibalahkaja//koroner. Olen alati uskunud, et surm on lihtsalt ilus, ilus (taas)algus.

* * *

& pealegi taasavastasin, et ei oska enam uute inimestega tõepoolest suhelda//käituda. Vanadest on jäänud vähesed, kellega vabalt maurata, jaurata. See on see mida "eraku" elu minuga teinud on. Muutus on toimunud ning kui päris aus olla, ega ma üldse ei hooligi kui teistele ei meeldi. Ega ma nende tahtmiste ja nõudmiste peale paremaks niikuinii kujune. Nüüd on vaid enese kõrvale vaja teist hinge, kellele enesest kõik ära anda. Kedagi, kelle valjus on vaikne naeratus ning kelle käte vahel ma ei kardaks mitte midagi. Kes austab, kui anda vaikides märku, et hetkel ei ole sobiv aeg ja hoiab mind üle serva põrandale kukkumast...

Aitäh, T.!.
R.

Tervis

...on halvenenud ning üsnagi muutlikku iseloomuga. Kahjuks või õnneks. Peavalu(d) ((või loe: migreen(id))) on tavaliseks saanud, et ei panegi nende eksistentsi enam tähelegi. Kõige teravamate ajal ei tõsta mind miski voodistki; kui aga juhtub, et kedagi teist ei ole Härraga rutiinsele pissitamiskäigule minemas; siis alati imestan oma hämarasse pessa tagasi jõudes, et kuidas ma seal ((valguse))põrgus küll ellu jäin...

Valuvaigistitega püüan olla nii kitsi kui võimalik, kuigi viimastel üksikutel kordadel suutsid nood valged "rõõmupillid" volüümi vaid võimatult valjemaks kütta. Nii palju siis maha raiumisest ja vaigistamisest.

Keegi tuli ja võttis minu isu enesega kaasa. Samuti lihaste ja liigeste normaalse funktsioneerimise. Kõndimisega tekib probleeme ((jälle!.)), mis ei ole hea tükk aega muret valmistanudki. Hommikud hakkavad iiveldusega, mida samuti varem ei olnud. Kerge palavik, kusagil seal 37-38 piirimail on poolteist-kaks nädalat endast jätkuvalt märku andnud, millest on minu enese jaoks tavaline nähtus saanud. On olemas omad kahtlused, kuid esivanematele sellest kõnelda paratamatult ei saa. Ei ole ka mõtet, kuni ise midagi kindlamat teada ei saa.

Vaat nii on lood siin pool sood, mu kallid!.

R.

Täna. Sõites Pärnust koju.

Külastasin väikesuurlinna Pärnu, milles kahe päeva-öisest viibimisest sai valikuliste juhuste kokkulangemise tõttu kolm...

Aga...

Vaat ei ole ikka harjunud enam teiste inimestega, seltskondadest ning rahvast tulvil kohalikest pubidest rääkimatta. Ega koduseinte vahelgi pereliikmetega saab enamus ajast minimaalselt suheldud. Enne seda, kui minu isiklik hüpperraal otsustas eneses midagi maha kärsatada, nägid nood teised elajad toda lahjat näolappi veelgi harvem.

Küll aga, nood igakuised ärakäigud väsitavad, mõni kord vähem, mõni aga rohkem; kuid alati on hea näha kalleid omainimesi või... kohtuda uutega, kes jätavad enesest maha selle miskise müstilise tugeva, kuid ääretult nunnu mulje.

Paratamatult väsitab, sest olen ära harjunud vaikuse ja vaikimisega; iseenese sügavike ja kuristikuliste maailmadega. Selle nüüdseks aastase lõpsepõlvekodfus elamisega ja töötu olemisega on olnud võimalus paljutki läbi mõelda. End lõhki rebida, enese korjust noolida ning lasta end talvetuultel uuesti kokku lappida. Too ammune tume sasipundar ei tundu ja ei olegi enam nõnda lootusetult, kurjakuulutavalt pime ja katkine - sest on alles vaid paljaks järatud roided ja ribid, see samune, mis senist elujätku halastamatult kruvinud ja kruttinud on. Tean, mida elult tahta; sest kõik on meie eneste teha. Mitte miski ei ole mitte kunagi keeruline, vaid lihtne. Mitte miski ei ole kunagi juhuse hooleks, vaid meie eneste Saatus voolitakse ning vormitakse vaid meie valikutest.

Pehmetest nurkadest//servadest on lihvitud ja teravad; vaikivad kui tondid kesk kõledat kevadmaastikku; kuhu verevihm on valanud kõik murtud südamete arterid.

R.

Natuke grunge't.

31.märts.2010

Talvistelt katustelt langeb musta nõgi.
Too varjukogu, keda unes on nähtud
võtab selle näljase kesta,
ja matab hinge surma kõrbe.

Sealt tagasiteed enam ei ole.

R.

***

Ma ei ole ikka veel normaalselt puhata saanud. Õnneks selle hullu ja viimatise migreenihoo sain ingveri teega maha rahustatud. Aga nii surnu tunne on. Jah, ma tean, mis tunne on manalateel olla, olen kogenud ja ei soovitaks kellegile. Kui on sinu õige aeg minna, no eks sa mine. Järgmises elus kohtume taas, kui ma võtan nõuks peale enese lahkumist uuesti tagasi tulla. Aitab küll. Väsinud olen sellest uuesti ja uuesti inimkesta sündimisest. Pähh.

R.

*

Läksin magama Nirvana Lithium'iga ning nüüd ärkan sellega, ei saa lahti, ei saa.

Valus on.

Ja nii lämbe.

Kas ma olen ikka elus veel?.

R.

Oli kord, oli...

See on enam kui aastavanune sissekanne käsikirjalisesse päevikusse, kui ma olin tööl ja Tartus. 02. jaanuar. 2009. Nimed jäävad mainimatta, ja see on lihtsalt niivõrd armas, et on vaja ära märkida ja teistega ka jagada!. Kergelt muudetud, asjakohasemaks, muidugi.

* * *

Zavoodis andis ta mulle oma kindaid, et mul soe oleks, see noor grunge-poiss. Ja ta on nii armas. "Ära palun jäta mind üksi,"

ta palus nende kurjade purjus boheemlaste keskel. Enne kui ta koju läks, andis ühe kallistuse.

Hoidis hellalt piha ümbert kinni & ütles:

"Ütle mulle ikka tere, kui sa mööduma juhtud."

Ja mina vastasin:

"Ja sina tule ikka minuga rääkima, kui ma tööl olen."

* * *

Tunnistan, ta on ikka meelde jäänud ja ikka veel mõtteis. Mis on temast saanud ja kuidas tal läheb, ma ei tea... veel...

R.

Paljastused.

Kirjutaksin sellest, mismoodi ma elanud olen ja mismoodi ma elasin, mida mõtlesin ja läbi kogesin, kuid põlgan enese võimetust hakkama saada ning hirmu elamise ees, et seda ei juhtu. Kunagi, kunagi ehk saab minu elust üks paljastav üheköiteline teos. Nendest olemata armuseiklustest; kildudeks löödud tunnetest kui veinipudel vastu asfaldi; pidudest; põlgamistest; eksperimentidest; elu keerdkäikudest; läbi põlemisest ja elamisest - kiskumistest ja rebimistest.

Markus Daanielitest, kellega kohtumine oli mingisugune murdepunkt mu elus, või nii ma olen vähemalt oma käsikirjalisse päevikusse kirjutanud. Korterikaaslastest, kes koristavad mopiga koridori, hambahari suus ja taustal kostmas Allen Ginsbergi hääl, lugemas "Lion For Real"'i. Öistest tekiila joomistest enne tööle minekut. Katsetest loobuda alkoholist ja lõbust, mis suikusid järgmisel Zavoodi kutsel. Võitlustest tärganud migreenide ja valuvaigistitega. Kirjutamistest pargipingil, bussijaamades, tööl, baarides, murul, tänaval. Sellest, et unustasin süüa päris toitu, neelates vaid seda mis kätte juthus; pooleldi nälgides, pooleldi igatsedes.

Meeleheitest. Haavadest. Eluraskustest. Valedest reaalsustest. Ulgumistest. Gay sõpradest ja sugudevahelisest segadusest. Naistest ja meestest. Sõltuvusest olla purjus. Sõltuvusest mitte tunda. Põgenemistest. Jõhkrusest. Muusikutest. Näitlejatest. Zavoodist. Grungest ja nende poistest. Bluusist. Noorematest poistest. Suudlustest. Sõpradest. Hülgamistest. Unistustest. Dei driimingutest. Kurjadest purjus boheemlastest. Lootustest. Katsetamistest. Lapsepõlvest. Lesbidest. Kirjandusest. Vanematest naistest. Asendusinimestest. Asenaistest. Meist ja neist. Suremistest. Argusest. Rokenrollist. Hipidest. Hämaratest pubidest. Olemata kodutülidest. Taaskohtumistest. Tasuta konserteist. Pungist.

Kuidas ma sain niimoodi elada?.

R.

Maante on värvunud punaseks.
Kes tuli, kes end vastu tolmust esiklaasi riivas?.
Nood tänavalambid, kelle puidust keha
enam ükski krants ei kasta,
kumavad läbi suve viimase öö.

R.

Hingeta ja nõnda vaikiv

Nüüd ma mõtlen, et jätaks luuletamise üldse katki.

Mataks kõik pliiatsid ja sulepead,

kõik tindist tuhmunud puhtad paberilehed,

sinna vana männi juurte alla.

Kas üldse oleks lugejaid, kui jõuab aeg sinna maale,

et hakkan avaldama ja varjust välja end mängima?.

Või jäävad need kõhklevad kaaned riiulitele ootama?.

Hirm halvab südame ja kopsud,

veri aga jätkab seda liikumist.

Kasvõi ilma hingeta,

hingeta, mis sai uputatud tulvavette.

Olen maha maganud õige aja

või on ta tulemas,

päästerõngana keset sügavamat tormi.

Enesekindlus on rääbakil.

Iga pettumine, iga vale, iga vääritu tõmblemine

rebib teda veel rohkem lõhki.

See kõik on vaid šõu.

Ja taltsalt mängime me publikuga kaasa.

R.

Minu 10 Albumit

1. Otep - The Ascension

2. Otep - Smash The Control Machine

3. Lyriel - Autumntales

4. Nobuo Uematsu - FFVII: Advent Children - OST

5. 30 Seconds To Mars - This Is War

6. Leandra - Metamorphine

7. Theatre of Tragedy - Forever Is the World

8. Katatonia - Night Is The New Day

9. Velcra - Hadal

10. Draconian - Arcane Rain Fell

R.

Kuidas olla nähtamatu?.

Tõlgitud Kate Bush'i loost "How To Be Invisible".

Leidsin raamatu, kuidas olla nähtamatu.

Võta lukuaugust üks pitsitus

ning voldi end kokku.

Sa lõikad mööda punktueeritud rida,

sa mõtled seestpoolt väljapoole

ja sa oled nähatamatu.

Braille silm.

Anorak'i palistus.

Müürilille vars.

Juuksemati juus.

Leidsin raamatu, kuidas olla nähtamatu,

laburündi äärel,

loori all mida sa ei tohi kunagi kergitada,

lehtedel mida sa ei tohi kunagi keerata.

Laburündis

sa seisad millioni ukse ees

ja igaüks neist hoiab millionit veel.

Koridorid, mis juhivad nähtamatuse maailma,

koridorid, mis väänavad ja pööravad,

koridorid, mis kattuvad villidega ja põlevad.

Braille silm.

Anorak'i palistus.

Müürilille vars.

Juuksemati juus.

On see tuul kõrbelaulust?.

On see sügisleht, langemas?.

Või oled see sina, jalutades koju?.

On see tuul kõrbelaulust?.

On see sügisleht, langemas?.

Või oled see sina, jalutades koju?.

On see torm ujumisbasseinis?.

Võta lukuaugust üks pitsitus

ning voldi end kokku.

Sa lõikad mööda punktueeritud rida,

sa mõtled seestpoolt väljapoole

sa hüppad kolm korda ringiratast

sa hüppad peeglisse

ja sa oled nähatamatu.

R.

12.märts.2010 @ Pärnu

"Surm on läbi toa käinud."

- M. Unt "Sügisball"

Selles suitsuses vines laulab viimane öösorr lummatud rändajaile... Olen teist ööd magamata. Surnu väsimus on kontidesse talletanud, aga ei kurda, saan kuidagi ikka hakkama. Kell seierdab poole üheksa kanti hommikul, olen kohvikusoojas, väljas ulub lumesajune tuul. Saabuva bussi uksed avanevad, välja valgub karjatajata värvikirematu mass. Mitte kellegi nägu ei ole tuttav; kõik sõbrad on oma kodudes, tööametis, armu käte vahel. Ei ole enam kedagi, ei tea enam kedagi, kes tuleks ning seltsi pakuks.

Närin ikka veel Unti läbi, luuüdini. Vabanduste saatel Amööbinimesed otsivad kontakti või mida iganes ja kuidas iganes. Ei luba end tirida ja sikutada teise promillide najal, kui segased sõnumid-kõned läbi elektroliinide minuni uhavad. Kahetse või ära kahetse, aga jäta see hing ometi rahule. Eksitusest sai unelm; ning nüüd hüvasti jätan - mitmendat korda, ei tea - ära muretse.

"Pimedas on inimene jõuline, üleliigsed aistingud on välja lülitatud.

Päeval segab pisiasjade küllus."

- M. Unt "Sügisball"

Kui lubad, kui lased end segada - nendel värviga üle nuumatud reklaamplakatitel, mis müüvad tühjust; nendel demonstratiivseil vaateaknail domineerivatel peata mannekeenidel. Kelle kodus on salakamber, maha raiutud peadele?. Minkimata, elades oma vaikelu, päevast päeva.

Väljas on kerg-lumetorniks kulgenud. Sadu aina tiheneb. Valgus on lumeergas ja valus. Ometigi on päikeseprillid kaasas. Need roheliste raamidega veel tolmused putuksilmad. Üle kolme tunni ootamist. Veel, veel, veel. Õue ei kutsu hetkel üldse miski...

Sel mehel on ilusad silmad ja mina olen väikeste kätega naine.

Nii vähe on värve tänavail, inimesteil seljas; enamik neist on tumeda teki enesele üll tõmmand. Eesti linnade depressiivsed massid. Silm on väsinud; aga puhkab kui kohtab värvi. Värvi, mis kirab su tuumikule nii valusalt vastu, et hell hing sellesse kontrasti ära kaob.

Joon külma Lattet - et ajale vastu panna. Tean, et jään bussis magama, kui kodu poole sõidan. Sinna sinisesse õuduste tuppa, kus ei ole kunagi piisavalt soe; kus unest on saanud igikestev insomnia. Ehk peaks sellega ära harjuma, sest öösel on kõik parem. Inimesi ei ole, üksikud automobiilid liiguvad mööda oma seda valitud ebaloogilist trajektoori. Mitte miski ei ole kunagi keeruline, kõik on tegelikult väga lihtne.

Magamatuse tunne on justkui pohmell. Räbal, mees, räbal. "Kuri" justnagu too sinisilmne kuumkeha aina ütles. Kuid eriti mittevalgustav äratundmine on see, kui avastad, et peamine põhjus, miks magada ei saa on migreen. Tuikamas su kolju sees, voogates terve peamõõtmete ulatuses.

Üks alkohooliku poolne punase näo ja hallide vanaisa vuntsidega mees lubab päeva alguseks punast veini. Kristallpokaali sees.

Sisikond keerab sees. Keerab end sõlme ning iga hetkega tõmbub see silmus üha rohkem koomale. Kaks tundi kannatamatut põrgut. Kirjutan, vaatlen, loen Unti, kannatan, pinevil pilke kella suunas - kõik kordub segases rütmis. Kaks lonksu külma põhjakohvi.

Prillidega vanahärra istus minu lauda, sellesse ruutmõõtmelisse kolme nelja jalaga toolidega lauda. Rock. Klaas. Too teine kadus märkamatult. Veini ei jooda kiirelt, vaid nauditakse, lubatakse maitsel neelutasandikel enesega malet mängida. Julgustuseks või hoopis harjumusest.

Lumehelbed on laiemaks langenud, justkui taevane täheparv. Kõikehõlmav ja nõnda kärekülm. Kui kell üksteist saab, 45 minuti möödudes teen lõpu inimeste keskel vaevlemisele ning sean sammud Veereva Õlle poole. Võtan oma tavalise - piparmündi tee piima ja sidruniga, vahel ka ilma selle teiseta - kõnelen teresid ning ootan veel poolteist tundi.

Lauakaaslane lõpetas oma ((traditsioonilise?.)) mõõdu võtmise, ning mõnes ajaks jäid temast maha kilekott toolileeni varnas ja läkiläki sugulane. Nüüd on ta läinud, kõndima omaenese vaikmaailmade rännakuid.

Vanahärra: "Kas ma segan Teid?."

Rändaja: "Ei."

Vanahärra, märgates mu hoogsat kirjutamist: "Kas õpite eksamiteks?."

Rändaja: "Ei. Kirjutan niisama."

Hirm, et rohkem kõneldakse, haarasin Undi ning hakkasin toda raamatusisest maailma haukama.

"Sekundeid lugedes tuleb saadud arv pärast jagada kolmega, siis saab teada,

mitme kilomeetri kaugusel välk lõi."

- M. Unt "Sügisball"

Lahkusin, lahkusin Apollosse, kus esimesena vaateaknal jäi silma "Eesti Uued Muinasjutud", kus nii isiklik lemmik Kareva kui ka Jürgen Rooste oma muinaslugu esitlenud on.

Apollos on olemas kolm teist Alessandro Baricco eesti keelset tõlget. "Ookean meri"; uueim tõlge - "See lugu"; "Siid" - ehk üks populaarsemaid; "Novecento". Endal on olemas "Veretult" ning olen VÄGA rahul!. Samuti olen seda lugenud mitu korda. Igal korral leidnud midagi uut; igal korral aina rohkem enesesse noid sõnu hinganud; igal korral aina parem. Igatahes, neil on minu raamatute listis koht päris kõrgel, mis tähendab, et soetamise prioriteet nende puhul on üsna kõrge.

Enne Veerevasse jõudmist kaks lumekarva kajakat istusid kõrgel korstna otsas, külg külje kõrval, valged sulised õlad kergelt nii muuseas riivamas, ja üha hõikasid kihutavale tuulele kaasa. Kiljudes, aina kiljudes.

Jääpurikaid ühe räämas ja õõnsa veetoru suu küljes vallatlesid jääpurikad, kui vanamemme reumaatilised sõrmed.

25 minuti pärast saab bussi peale, et nelikümmend viis minutit loksuda ning hääbuda veelgi sügavamale, kui ma juba olen. Selle bussiga saab vähemalt küsida vaikivat peatust kodu lähedale - ei pea pikka ulguvat teed mööda hulkuma, ehk isegi esimesel ristmikul koerakesega vaidlema, kellest kunagi ei tea aru saada, kas nüüd ainult kärgib või tuleb hammastega krabama. Teiselt ristmikult paremale pöörates on juba koduakente rivi silmale äratuntav.

R.

Pilt siit: http://twinkygreenpenguin.deviantart.com/art/In-the-vision-of-an-insomniac-113764282

Mis tegelikult toimub...

Poolused on vahetumas ja muutumises, nii minu enda kui ka Gaia energiad teevad õudseid trikke ning on üleüldse püsimatud. Magneetiline väli kergitab oma liikumisega väga palju segadust, ja see kõik on juba alanud. Ma ei ole circa kaks nädalat korralikult puhata saanud, ning isegi pisukese abivahendiga ei ole see absoluutne. Aga selles ma olen täielikult kindel - hoidke alt, sest palju looduskatastroofe on tulemas, ning sealhulgas, paljud kaotavad oma inimelu. Võitlus on alanud, nõrgem langeb ning tugevam jääb ellu. See on universaalne tõde, mitte loodusseadus.

Loodus lõhnab kevade järele, ning väsinuna on hetkel raske öelda, kas lumi jääb püsima või mitte, kuid te võite oodata mõnusat kärekülma korra või kaks veel. Nii et, ärge veel pakkige oma kasukaid ja villaseid sokke kapisügavustesse, mu kallid!.

R.

PS. Kui ma tean rohkem, annan teada. Seniks, hoidkem pöidlaid, et me vastu peaksime selles energeetilises testimises ja sõjas.

Mõtteid ja karjeid.

Vaatasin dokumentaali genosiidist - "System of a Down: Screamers" - ning see sissekanne räägib sellest, kuidas mina paljusid asju näen. Ma puurin läbi vale, ja raiun välja tõe; kes aga seda lugedes vihaseks saab, mõtle sügavalt järele - kas see, millest kõnelen on tõesti vastumeelt, või sügaval sisimas, sina, kallis Lugeja, mõistad mind.

* * *

Mis on, mis kütab "aarialasi" üles?. Mis on see, mis paneb inimesi nii agressiivselt käituma kellegi suunas, kes ei ole süüdi oma nahavärvis või tööpuuduses?. See värv ei ole oluline!. Inimene ei ole süüdi, et ta on musta nahaline, latiino või valge. Nood, kes on ignorantsed, kallates ebamääraseid ning alusetuid süüdistusi, järgivad just seda ühte "Liidrit", kartes kõige rohkem ise end; keelates enesel mõelda indivuduaalselt.

Me kõik tuleme ühest ja samast esivanemast, pigmendist. Me ei ole erinevad. Ümber kohanemine, keskkond, kliima on need aspektid, mis unustatakse ning kõrvale lükatakse. Mitte keegi ei ole meist halvem või parem; rikkam või vaesem; valgem või mustem. Me oleme võrdsed, ühiste juurtega. See on osa meie geneetilisest koodist, milline su naha värv on, arenenud ja kasvanud sinuga üheks. Organid on samad; veri on ikka see sama mass, mis voolab meie kõigi soontes.

Ei ole "aarialasi". Me kõik käime koolis, tööl, ülikoolis. Me räägime ja kõneleme täpselt samamoodi, ka keel ei ole tegelikult erinev. Meil on lapsed, vanemad, perekonnad, juured ja tulevik. Ainuke, mis meid kõiki üksteise vastu rammib on hirm, teadmatus ning rumalus.

Miks me vihkame?.

Sest me kardame.

Hirm.

Et olla "individuaal", olla iseseisvalt mõtleja; otse loomulikult tuleb end massiks välja pressida ning see nõuab väga palju tööd iseenesega. Puhkamiseks ei jää aega, sest alatasa on ründajaid, kes sind sellesse mehaanilisse püünisesse tagasi eksitada püüavad.

Rahvas koosneb masskogumitest, mis omakorda moodustavad selle suure ja ühtse massi; kuid kõik on suunatud, kontrollitud ja mehaniseeritud ühest allikast - Valitsus. Mida aga Rahvale esitletakse on vaid lapsemäng; mis aga selle pinna all toimub, üldse ei teatagi.

* * *

Hirm juhib inimest. Teretulemast vägivallale, argusele valida, genotsiidile, sõjale, jne. Hirmust saab rikkus, illusionaarne reaalsus, võim. Oled sa kindel, et tahad just seda teed?.

* * *

Armeenia = 1,500,000 surnut

Juudid = 6,000,000 surnut

Kamboodia = 2,000,000 surnut

Bosnia = 200,000 surnut

Rwanda = 800,000 surnut

Darfur = 400,000 surnut

Ukraina = ~7,000,000 surnut

...ja numbrid jätkuvad.

Ka Eestlased ei jäänud puutumatta.

* * *

Inimesed maksavad miljoneid//miljardeid, et tapatalgude tõeseid tagamaid kinni mätsida. On riike, kus praegused generatsioonid on teadmatuses; eitades, et nende esivanemad on üldse midagi sellist korda saatnud, vaid selle pärast, et nad ise ju seda ei teeks. Valitsused aga kasutavad olukorda ära, et end süüst puhtaks pesta; ning perekondi, kes tahavad õiglust jalule seada, ignoreeritakse ja nende jätkatakse nende uhkuse terroriseerimist, jätkuvalt mõjutades nende igapäevaelu. Eitajatel aga lasub siiani kätel võõras veri.

* * *

Need on mõtteterad, millele tuleb kunagi veel lisa, et teaksite. Tuleb korrastada ning lisada, aga põhimõtteliselt on see nii nagu te siin näete. Keeruline rada minus eneses, ning valgusküllane rada tõele.

Kuid, jätke meelde. Nii palju kui on inimesi, nii palju on ka erinevaid tõdesid.

R.

Hirmu, vannet ja jahumerd.

Hakkasin täna pirukaid küpsetama, või no, hakkan alles. Taigen sai just valmis ja nüüd on kerkimiste keskel. Selle kõige saatel kuulasin raadio kahte ja tuli see lugu, mis selle kogu kupatuse lõpus on. Nüüd ei saa enam üle ega ümber, ning on minu küljes mõnda aega kinni. Muidu, hakkasin joonistama taaskord, ikka oma psühedeelset rada mööda marssida ja hingelöövides öid mööta saata. Kaon ära tihti viimasel ajal, kusagile, kust ärgates on ümbritsevast tekkinud vaid kustuv jälg.

Kuidas ma küll saaks iseenesele käpa peale panna, ma ei mõista, et lükata sellest igikestvast mäest üles, et ma üldse kusagile omadega jõuaks. Talvel on muidugi raskem, see jää mu kandade all ei anna järgi. Mu tõukamistest siis enam ei ole kasu, sest ma ainult libisen ja kukun ja komistan, et kevadel üha suuremat tööd teha, et tihedamat tikandit nõeluda, et taignale rohkem jahu lisada.

Kui ikka päris aus olla, ei ole mina enne nõndamoodi iseseisvalt pirukaid teinud. Tainas saab pooleks, ja mu sõrmed saavad Moosest teeselda, kuid vesi on kindlasti raskem mass, mida tallata ja alistada. Ja tainas saab pooleks, millest Esimene varastab endale Viineripirukate kasuka; Teine hiilib sellest kaarega mööda ning muiates tirib endale nurga taga pool heleda-pool tumeda rõiva. Aluspesuks saavad need kõik kolm stiilset munavahu, ning Teine kannab sisikonnas vaarikaid ja hallitusjuustu.

Esitlen teile, härrad ja noorukid:

Def Räädu - Viru Vanne

R.

Meil on sõda, ausalt, seltsimees!.

Meil on sõda.

Tagaaias, esirindel.

Meil on sõda.

Selle piiri taga, kust algab laas.

Kõik teed on uppunud, käimata ja illegaalselt puhtad.

Lumevulkaan jätkab oma tööd,

kirumiste ning palumiste saatel.

Aitab, aitab, aitab ehk juba.

Meil on sõda.

Raskeid haavleid meile sajab krae vahele.

Meil on sõda.

Lahinguväljalt kajab luude murdumist

seal küünarsügavikest kraatritest.

R.

Meeletus.

maasikapõldude vahel mängib vinüülplaate pikakõrvaline diitšei.

lõhkenud tuumakehade vahel tantsivad valssi eelajaloolised skeletonid.

verevatest moonipõldudest unistab viimane hullumeelne,

neelates punaseid ecstasy tablette.

neelates sinised nirvaanasse sõidutavaid meelemürke.

kõvakübarast hõljuvad merekuradikesed,

korstast, mis kõigub keset sügavamat vett.

astu sisse, pisike põgenik, astu sisse

ja me lahkame sinust rahvusvahelise agendi.

ma ei tea, mis minuga lahti on, aga see on kindel, et üsna tihti suudan ma omaenese maailmadesse ära eksides lõhki rebida ning arusaamatusse uppuda.

kas on kusagil kedagi teist sellist, kelle enese maailmad migreenihoogude saatel hulluks ajavad?.

R.

Tõmba mind nöörist, kallis!.

Olen proovinud kirjutada oma tulehämaras toas, kus kinnitatav lamp lõhkes, sest tema vajalikkus keeras üle punase. Nüüd istun pimedast, valgustamata toas ja kirjutan sõnu, millel ei tundu olevat muud väljapääsu, kui et mind ennast hulluks ajada.

Hoian silma peal ja olen näitlik tunnistaja - kui ei oska elada, miks siis lasta teistel kannatada. Üha uuesti ja uuesti. Aga isegi Cobain ei tee kibedust paremaks, vaid lahjendab ja värvub karedalt punaseks. Veri, sa mu huulil oled kuivanud. Veri, kes sind ikka ihkab. Veri... sa lubad mul nälgida, sa lubad mul minna vastupidises suunas, kust tuul mind tagasi puhub. Veri...

Äkki olen lihtsalt naiivne?. Süütu igaveseks. Puhas ja rikkumatta. Vale ja valskus!.

Mitte keegi ei saa olla süütu, kui tahtlikult tahtmata ja tahtmata tahtlikult sulgub end põhjatusse tühjusse ning hävitab kõik mis seda hingetut hinge ümbritseb. Teades, et iseenese keskis olles kulgevad asjad vaid hullemaks, aga ega see teda ju ei huvita.

Veri, sa tule ja küta mind uueks. Veri, ta naeratab mu seinal, selle halli kogumiku keskel, sel must-valgel fotol. Veri, ta on ammu läinud, kuid me siiski mäletame teda. Veri, sa tule ja küta mind uueks.

Ootan tuludeklaratsiooni rahasid. Mu kopsud on kokku kuivanud ning ei suuda enam kannatada, kannatada seda põuda. Hallutsiinid mängivad meeleheitlikult keelpille ja karjuvad klaveri saatel - "Tahan, tahan, tahan, tahan!". Punk rokk ja grunge maletavad kõige sügavamal urus, ma ei ole sellest ikka veel üle saanud. Grunge on ületanud pungi, punk on surnud. Ammu surnud. Aga ikka kõik proovivad, proovivad läita teda vana tulega. Veri, sa petad ja valetad. Ta on surnud, kõik on surnud, kõik sureb.

R.

Enne ja pärast

Pärast eelmist postitust ma suundusin õue. Kohtusin Liisaga, jalutasime, jõime üleval Restos viie kroonist teed ning saatsin teda, ja õde koju. Tulin pika ringinga, jalutades, vantsides, jalgu üleolevalt järele lohistades. Kohtusin paljudega, minu silmad fokusseerisid ja pildistasid nähtamatu Canon'iga. Olen parim tunnistamaks, mis tegelikult toimub. Lumeväljad ei ole sügavamad kui vallid nende radade ääres, kuhu tuhandeid jälgi on sisse tallatud. Külmvillased lumemütsid paitamas maha jäetud aiaposte, mis pikemalt surma ees on värisenud, jalad veelgi sügavamale juurdumas. Neil on aega vaid iseenese jaoks. Neil on aega vaid iseenese jaoks ära kaduda.

Lastepargis kohtasin mustavalgekirjut haledalt mäuguvat kassi, kes kahel jalal kõndivatele järele silkas ning tähelepanu nõudis. Saatsin ta teele, ühe kerge pai ning sõnadega: "Head teed, kiisu. Head teed..." Talvel on võimalus näha meeletuid värvigammasid, sest kontrast lumevalgusega on hämmastavalt pimestav. Erksinised veetorukorstnad keset põhjatut tühjust, üksik punase-hämarsinise kattevarjundiga kaev kusagil seal kaugemal. Tuhmunud värvid põimumas ägedate ja vägivaldsetega ühtsesse igikestvasse dna-sse. Suurekäpalised õuekoerad vaikiva pilguga saatmas. Paljut toimub, aga kõigil on kiire, et seda märgata, enesesse haarata. Kuid kui üks neist "kõigil on kiire" avastab, siis avaneb hoopiski teistmoodi maailm - see õige.

R.

*

Kuus tundi und ja tunne oleks, justnagu miski oleks lõhki rebitud. Kelle süü see on?. Omaenese valikutest me maksame, tervise, une või armastuse arvelt. | Avastasin end üks päev keset korterit ringi rändamas - sahtleid, taskuid pillutamas. Ei olnud raha, mitte sentigi. Suitsunälg on nüüdseks end tervesse sisikonda surunud. Miks selline ahastav iha?. Justnagu patt, mis päästab mind katkust ja kahtlustest.

Inimesed on inetud, ehtides end võõrastesse sulgedesse, haarates meeleheites tundmatute ideloogilisi maske. Ära küsi, millest ma kirjutan, või millest mõtlen!. Olen kadunud iseenese ajulabürünti, et ainus, kes selle lahti harutada mõistab olen mina ise. Mis on loogiline, teistele on ebaloogiline ja kaoseline sasipundar. Ega te ei peagi aru saama, peaasi, et ma ise end päris ära ei eksita.

Hiljuti on ärganud palju momente, kus minu enese ajuhormoonid toodavad hallutsinogeenseid molekule piisavalt palju, et omanäoline tripp on kindel minemine. Portishead on ideaalne kaaslane sel igikestval rännakul iseenese skeletoonilisse rägastikku. Kui räägin, siis räägin palju ja segaselt, arulagedalt mõistlikku. Kui vaikin, siis ma ei ole tasa. Räägin sisemiselt, telepaatiliselt inimsilmale nähtamatuga.

R.

Valus Tõde

Inimesed armastavad mu keha, kuid mitte mind ennast.

Olen nukk, manekeen seal elukestval vaateaknal.

Nemad kõnelevad mulle valet, kui hõõguval huulil väidavad end teadvat, et ei ole ma leidnud seda õiget. Seda omast ja teist ennast. Aga ma enam ei hooli, sest ma olen väsinud neist mängudest, neist illusioonidest ja unelmatest, millel ei ole otsa ega äärt. Reaalsus on järjekordne malemäng, mille nuppudel on illustreerivad vereplekid. Eelmistest eludest kajavate pattudena neist on saanud esivanemate kehamaaling.

Te armastate mu kesta, aga teil ei ole aimu minu siskonnast.

Te ei tea, millist rütmi taob mu süda,

või millises suunas kiirustavad valgeverelibled.

R.

Enesekehtestamisõiguste Deklaratsioon

1. Sul on õigus otsustada oma käitumise, mõtete ja tunnete üle, vastutades nende tekkimise ja tagajärgede eest.

2. Sul on õigus mitte esitada põhjendusi ja õigustusi, miks sa üht või teistmoodi käitusid.

3. Sul on õigus otsustada, kas sa oled vastutav teiste inimeste probleemide lahendamise eest.

4. Sul on õigus meelt muuta.

5. Sul on õigus vigu teha ja nende eest ise vastutada.

6. Sul on õigus öelda: "Ma ei tea".

7. Sul on õigus olla sõltumatu teiste heatahtlikusest.

8. Sul on õigus olla oma otsuste tegemisel ebaloogiline.

9. Sul on õigus öelda: "Ma ei saa aru".

10. Sul on õigus öelda: "Ma ei hooli sest".

Sul on õigus öelda "EI", tundmata end seejuures süüdi!.

R.

@ Veerev Õlu, Pärnu. 11/02/2010

"Ma ei taha teda praegu, ma olen purjus."

- Mees teisele, kui töö küsis, mis sa oma naist ei kraba.

Purjus inimesi on vahetevahel päris lõbus vaadelda.

R.

Uue aasta algune Eelmisest elust

Ta kummitab mind.

Unenägemises,

Elo Viidingu luules.

Irvitab oma irevil naeru,

mossitab ja põlastab.

Ta oli kui armuke eelmisest abielust,

see Ida-Virumaa tüdruk.

Perekonnast, kus isa ema salateadmisega

salaalkohoolikut mängis,

kus sõbrad end nii hobikorras üles poosid

või elu halastuseks võlgu jäid,

et end siis surma juua

või küünlaleegil järgmist doosi keeta.

Ta siiski kummitab mind,

see Ida-Virumaa tüdruk.

Rändaja.

Tsitaat

"Mitmete rahvaste mütoloogia väidab, et majavaimud on peremeeste nägu. Kelle nägu oli see tavaline kõuts, kes prügikastis soris, kelle nägu oli see õilis siiami kass, ainus omasugune?. Inimeste nägu."

- Mati Unt, "Sügisball"

Hmph...

Kolm on kohtu seadus, justnagu klišee väidab.

Ma kujutasin ette, kuidas ma lihtsalt seisin ja lasin sel kõigel endasse süüvida, justkui "süüdistuste" hape. Torm, mis tõi vaid purunenud unelmaid ning vastamata tundeid. Olin kui üksik tamm kesk inimtühja välja, kesk külmetavaid iile. Kustutasin, sest ma ei jaksa enam nendele tormilainetele vastu pidada. Ma ei kannata mitte mingisugust tüli või konflikti. Need teevad alati seest nii õõnsalt raskeks.

Kõige lihtsam on vast minna vooluga kaasa, lasta eluvoogudel end rannast võimalikult kaugele kanda. Üks kõik, kas ma saan rohkem peksa, peaasi, et ma ise teistele enam haiget ei teeks. Las nad kannavad mind igavesti sel rajal, tõugaku nad eemale kõigest sest elavast. Jah, nõnda pööran maailmale selja; aga las ma pööran. Maailm ei jäta meid kunagi maha, meie tuleme selle juurde tagasi, kui olukord nõuab. Amööbinimesed vahetuvad, poolduvad või kõngevad omaenese maailmadesse.

* * *

Eile, kui Härraga jalutamas sai käidud, oli Gaia nii vaikne. Hämar ja vaikne. Nii tasa, et mitte miski ei liikunud. Ta ootas midagi, ja täna oli Päike, külm ja valge. Tuul sosistas midagi salamisi, ma seisin liikumatult ühe männi vastas, Härra vaatamas samasse suunda kuhu minagi. Kõhuli lumes ja pooleldi oli temast saamas härmas lumekoer. Varsti tuleb Nihe, Muutus, aga seekord see on teistmoodi. Rohkem arenenum, midagi rohkemat. Ma tunnen seda, sest Kõrgem Mina on nii rahutu. Ma võiks niimoodi seista seal mäe tipul või selg, külg vastu puud, liikumatult ja kadunult tuulde ning loodusesse; ma võiks niimoodi seista kaua. Väga kaua.

Rändaja.

Pilt siit: http://latticeworkopines.deviantart.com/art/bloodtree-83964904

*

Ma ei saa seda enam eitada, kohe kindlasti mitte, et...

... ma igatsen sind nii kohutavat moodi,

et mul on tunne et kogu mu sisemus vajub kohe kokku.

*

Olen murtud roos.

Külm.

Valus.

Mõru.

Vaikiv.

*

Ma pööran maailmale selja, kui see on minu soovide seas.

Mulle ei ole vaja muud kui mu muusikat, raamatuid, animet, oma neid väheseid inimesi.

Mulle ei ole vaja uusi inimesi.

Ma olen omapäi kõige paremas keskkonnas.

*

Mitte kellegil ei ole õigus tulla ja öelda, et ma ei tohi sulgeda end kapslisse.

Need on minu valikud.

See on minu vabadus valida.

See on minu vabadus...

...ja ma ei lase mitte kellegil seda ära võtta.

Rändaja.

Asjad on nagu on...

Ma ei saa anda inimestele, mida nad soovivad. Ma tunnen, jah, seda kõikehõlmavat tunnet, mida paljud kutsuvad armastuse hormooniks, aga ma ei saa anda end mitte kellegile, kui See hing on minu juurde jõudnud ja siis saan mina anda end täielikult. Ma purustan paljusid meeli ja südameid sel teel, liiga hilja ütlen, et sellest ei saa asja. Ja ma ei tea, miks ma teen nii nagu teen ja käitun nagu käitun. Ma ei saa lasta inimestel minust toituda enam, enam mitte. Minu aeg ja pühendumus läheb Emakesele Maale viimased mitu kuud. Tegelen hästi palju energia tööga ja teistele ei jää aega. Suhtlen telepaatiliselt paljudega, sellepärast ka vaikin ja kui ma ütlen midagi, siis ütlen ausalt ja otse, paljudele tundub see külma ja kalgina, haiget tegevana. Aga läbi valu inimesed ei saagi paremateks ja tugevamateks. Ma ei viita mitte kellegile hetkel.

Läbi aastate ma olen mõistnud, et need kellel on minuga mingisugunegi romantiline kokkupuude olnud, saavad enda ellu parema aja. Pärast seda, kui ma olen läinud ja ukse lukustanud enese järelt. Vahel nad saavad tagasi minu juurde, kui haavad lakutud ja asjad joonde läinud. Ma olen lihtsalt Ingel, kes tuleb, tekitab ja teeb ja julmalt lahkub. Paljud üldse ei aimagi, kes või mis ma olen, see Rändaja. Kes aga on lugenud seda blogi algusest peale, need teavad, midagigi.

Ma ootan oma nimetut muusat, seda kaunist meest ja olendit, kes on samast lõpmatusest kust mina ise olen pärit. Minu hing ja minu olemus.

Rändaja.

Püha Tõnu Kiusamine

*

Kogu mu süda on sind vist täis.

Kogu mu veri on sinu öeldud sõnu täis.

Kogu mu pea on sinu silmi täis.

Kogu see aeg, ma tahaks sind sisse hingata

ja olla hästi lähedal.

Ma tahaks öelda nii paljut, aga sõnadest jääb väheks, mis tundeid sa mulle sisse süstid.

Sa oled mu nikotiin ja mu LSD, tundub et selleks sa saad. Üsna pea.

Anna andeks, aga sa ajad mu pea segi.

Segi, nii segi.

Armastades me loome.

Oma käe sulle vastu säärt toetan,

et vaid hüperraali ekraanilt seda miskit paremini silmitseda,

minu külg vastu sind,

minu parfüüm kergelt tunda andes,

leemendades salaja mu kaelal ja kehal.

See on adrenaliin, beibi.

See, et.

Mu väike amööbinimene, sa oled just sellisena hea nagu sa oled.

Vana ja head

Leidsin Riinale luulekogu vormides ühe vana, aga mõnusa luuletuse. 2005 oli siis aasta ja Jäääär uudne lemmik. Siis olid teised ajad, teised armumised ja teised löömised.

Öölillede muusika

Sa põrnitsed vaid seina

ja kiuste tahaksin nutta.

Lüüa käega vastu Su selga,

murest murtud südant puista.

Üksindusest väsind silmad.

Üle paplite viib Sinu tee

ja lilli surun vastu põue,

lootes unustust leida muinasjuttude seest.

Sa seisad akende taga

ja Sinu silmis-öölillede muusika.

Mina nurrumisi Sinule armastust jagan,

nõnda häbenemata ja küllap salamisi ka,

kuid üksindusest väsind silmad

üle pilvede õhetavalt viivad Su teelt

ja lilli surun vastu põue,

mil' mina ei küsi, tean,

(vaid veidike loodan ehk ka)

et ihast ja veest imbund silmad

kergelt Sinu südant puudutavad kuangi ehk veel.

Rändaja.

08.märts.2005

Inspiratsioon: Jäääär-Tiivad

Ma ei oska...

... oma tunnetest rääkida. Oma sisemaailmadele sõnu leida. Tunnistan, olen tõmmanud end sotsiaalsest härmalõngast kaugemale, kaugemale ära;

sest nii ma ei saa haiget;

sest nii olen reetmisest teisel pool silmapiiri;

sest nii on need karjed mu kõrvadele kurdid;

sest nii jääb mu vigadest maha vaid varjud;

sest nii ma ei kangestu ja ei põle elavas tules;

sest nii ei loo enam noid helklevaid õhulosse.

See, mida nii külmalt ja ka karedalt ma välja ütlen, et teistele see solvamisena tundub, siis tegelikult mitte ei ole see üldse sellena mõeldud. Jah, olen võimeline näitama ka soojemat ja helgemat poolt, enese hingenurkadest seda välja puhuma ja see viimane aasta on vähesed seda näinud. Kuid ma lasen oma kätel langeda rippu, kahele poole, vastu omaenese külgi. Ma ei hooli paljust enam, mis varem olid olulised. Alguses, kui end hermiidiks pagendasin ning omaenese keskis päikest ootasin või palusin, et tuleks kibedam talv; alguses oli raske, sest kedagi teist ei olnud kõrval, kellega järve ääres partide liuglemist rauasel veel jälgida või sigaretitossu hiilivale tuulele mängida anda. Kutsusin, inimestel oli kiire - sest nendel oli alles kool või töö või lapsedki. Vahest nägime, siis rääkisime ja eksisteerisime. Mida enam aega edasi lookles sel igikestval ajaloo rännakul, välja mõeldud või hukka mõistetud, seda enam ma hakkasin iseenese rahu ja vaikust hindama. "Ei oska" on vale väljendada, lihtne tee laiskadele ning argadele. Kord või paar kuus, kui on vaja suurde linna end näitama viia, siis ei igatse, ei taha ja ei igatsegi suuri seltskondi ja pidusid, kui saab enese helde tervise rusudeks joodud. Kõik nood erksad tuled ning teravad helid jäävad veel mõneks ajaks sisekliimasse piinama ja kajama seintelt tagasi. Käiksin, ausalt käiksin, päikeseprillidega õhtuses vahetuses, kui noored on iseend välja mäele kutsunud või viimased töölt tulijad koju kiirustavad, raske ühiskonna manitsus õlul.

Avastanud, et nii on parem, omaenese maailmades elades. See teeb inimese kõledalt rabedaks. Teeb teistele külmaks ja häbelikuks tunduma. Lihtne ja arg on lüüa käega ja lasta teisel piinadesse kõngema, sulgeda uks enese järel tihedalt ning langeda pimedasse nurka. Need härmalõngalised käed ei püüa sind kinni, pimedus on tühi ja põhjatu. Sa upudki, upud ja õhust ei piisa. Ja nood teised ei tea, kes sinust maha on jäänud, et sina seda kõike nii väga läbi põed, sest oled arg ja enam ei oska teistega sotsialiseeruda. Sest sel ähvardaval pusal on mitu otsa, ning ei tea millisest oleks õigem harutama hakata. Pitsitab rinnus ning miski lükkab tagant, aga vaikus ei kõnele...

Rändaja.

Ärkan...

...hommikuti püstoleti haukumise peale.

Siis kui padja all muuks ruumi ei ole.

Rändaja.

*

Ärkasin üles ja maailm oli tules...

Peksjatele head palka ei maksta

Mind hüütakse värdjaks, kahepalgeliseks mõrraks.

Või selja taga poomisnööri kududes,

need eksperimentaalsed valeühendused

saavad puberteedi illusioonaalseks magustoiduks.

Jah, me mõtleme ja loome,

aga sellest tulu ju ometi tegelikult ei tule.

Mis oli, jäägu unsutusse. Mis tuleb, see juhtugu.

Oleneb vaid, millise teelõigu me siis sel korral valime.

Kas kustutame ome uue crush'i oma elust nii sama kiirelt

kui ta sinna püünisesse juhtus,

rabelema ja uppuma signaalidesse,

või jätame laokile, kiirteeservale manduma.

Kõik, mis sai öeldud, ei olnud vale, ei ole nüüd ka kahetsust.

See kookon mind vaid nõnda kõvasti kinni eneses hoiab,

et teisele siin hingamisruumi enam ei ole.

Asendusinimeseks, järgmiseks, enam südamel jaksu olla ei ole,

otsi keegi teine, kes sinu hinge piinamatta sind kullaga üle külvab.

Kes sulle naeratuse suule embab.

Kes lihtsalt ja niisama päeva helgemaks laulab.

Mäleta mind mitte kellegina.

Mäleta mind selle mõrrana, kui tahtmist ja jaksu on.

Aga vähemalt, sõnu oma tegudega sinu sulest ma tõin enam kui küllaga.

Aga ära enam helista, eks. Ja kustuta see number üldse ära.

Unusta ja liigu edasi. Heietades kipitab rohkem see haav,

mis sai uuesti lahti kistud. Ära süüdista vaid teisi,

vaata enese sisse ja leia need vead. Me kõik teeme vigu,

üksikesi või kahekesi.

Soovides head mõrudat ööd.

Rändaja.

Kogudes

Kuna armastan raamatuid koguda, luulekogusid veel enam, siis mõni aastapaluke tagasi juhtus olema olukord, kus üks noorperekond tahtis raamatuid ära visata. Kuna noorperenaine teadis, et olen suur raamatute fänn ning e-bookide austaja ma eriliselt ka ei ole, siis kutsus mind ja veel mõnd inimest valima, mida tahaksime. Tulin kahe raske kotitäie vanapaberi ja kaunite mõistujuttudega sealt, kandsin neid ühest kohast teise. Minu koorem, aga õnnelik koorem.

Avastasin, et uued raamatud ja vanad raamatud, mõlemad, lõhnavad imehästi. Lasta lehtedel sabiseda su nina eest läbi, sa tõmba üks imeline sõõm ise enesesse ning naudi. Oh, nii hea, nii hea. Uued raamatud on justkui värske maasikamari suve esimeses seenevihmas. Vanad, see eest, on vanaema pöönikuräästa alla kogunenud mälestused, õpetlikud ning siiski veel karged. Igal raamatul, igal lehel ja sõnal on oma iseloomupärane lõhn. Oma lugu rääkida. Paljud neist lõhnavad kui lapsepõlv.

Anna Haava "Nõmmelill"

+ Valimik luuletusi

+ Koostanud Paul Rummo

+ Kujundanud ja illustreerinud Vive Tolli

+ Eesti Riiklik Kirjastus

+ Tallinn

+ 1964

Viivi Luik "Taevaste tuul"

+ Teine luulevihik

+ Illustreerinud Eve Tihemets

+ Kirjastus "Eesti Raamat"

+ Tallinn

+ 1966

Manivald Kesamaa "Meri ja roog"

+ Kujundanud A. Kütt

+ Kirjastus "Eesti Raamat"

+ Tallinn

+ 1975

Ain Rannaleet "Mägede Harjale"

+ Koostanud A. Salum

+ Kujundanud ja illustreerinud A. Mesikäpp

+ Kirjastus "Eesti Raamat"

+ Tallinn

+ 1978

Jaan Kaplinski "Raske on kergeks saada"

+ Kujundanud Silvi Liiva

+ Kirjastus "Eesti Raamat"

+ Tallinn

+ 1982

Krista Kajar "Omaenese ukseni"

+ Kujundanud Matti Pärk

+ Luulet aastaist 1965-1980

+ Kirjastus "Eesti Raamat"

+ Tallinn

+ 1982

Doris Kareva "Salateadvus"

+ Kujundanud Epp Kokamägi

+ Kirjastus "Eesti Raamat"

+ Tallinn

+ 1983

Minni Nurme "Puud Varjulised"

+ Luulet aastaist 1954-1986

+ Kujundanud H. Kivihall

+ Kirjastus "Eesti Raamat"

+ Tallinn

+ 1987

Eduard Eeda Kook "Viidipäev"

+ Luulevalimik: 1930-1985

+ Kujundanud ja illustreerinud Kelli Kagovere

+ Kirjastus "Eesti Raamat"

+ Tallinn

+ 1989

Ants Viires "Seitsme maa ja seitsme mere taha"

+ Luulet aastaist 1962-1966

+ Kujundanud ja illustreerinud Evi Tihemets

+ Kirjastus "Eesti Raamat"

+ Tallinn

Indrek Hirv "tähekerjus"

+ Kujundus Aavo Ermel

+ Trükk Ilo Print

+ Trükitud Eesti Kultuurifondi toetusel

+ 1993

Artur Alliksaar "Päikesepillaja"

+ Koostaja Urmas Tõnisson

+ Kujundus Imat Suumann

+ Neljas trükk

+ Kirjastus "Ilmamaa"

+ Tartu

+ 1999

Doris Kareva "Aja kuju"

+ Kujundus Piia Ruber

+ Kirjastus "verb"

+ 2005

Betti Alver "Kotuse lill"

+ Koostanud Karl Muru

+ Kujundanud Endla Toots

+ Kirjastus "Tänapäev"

+ Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakond

+ 2006

Wimberg "kärppsed"

+ Rõõmu sõnadest 2000-2006

+ Kujundas Aapo Ilves

+ Kirjastus "Jutulind"

+ Tallinn

+ 2006

Kognito "I"

+ Koostaja Ott Ojamets

+ Kunstnik Jaanika Arum

+ Kujundaja Hannes Aasamets

+ Kirjastus "Pegasus"

+ 2007

Elo Viiding "Meie paremas maailmas"

+ Kujundanud Ly Lestberg

+ Kirjastus "Tuum"

+ Tallinn

+ 2009

Vaat sellised tegelased lobisevad mul riiulitel. Ja tasapisi, ikka tasapisi koguneb neid juurde. Kas kingitusena, või raamatukogust ära antavate hulgast. Või ostes, vahete vahel peab ju Eesti Kirjandust ka toetama, ja neid, kes on härjal sarvist haaranud ja rinna haavleid täis lasknud ning avaldanud omaenese maailmu.

Rändaja.

Juhtus

Tõnis Mägi'st sai Tõnis Nägi.

Hetkeks.

Kuid mitte midagi halba ei ole ette mõeldud.

Tagapidiselt ka mitte.

Rändaja.

Päevased unenägemised

Ärkasin rahutuna, enne paika seatud äratuspunkti.

Päeval, sest ööd on jätkuvalt unetud ja segased.

Katkenud mõttelõng on kerinud end teiste omasuguste sekka.

Ei ole midagi imestada, nii paljut on näha ses pimedas ajas.

Silmapiiril verendav pilvepiir. Keset päeva, siis peab olema külm.

Kellegi pehme käpp kraabib vastu ust.

"Lähme, tule, lähme õue. " need hädised niutsatused kõnelevad.

"Oota, veidi veel. Natuke veel," ei taha õue külma minna.

Ja üks viimane sigarett on veel jäänud. Lootsin kahte, ei, üks on.

Tõnis Mägi laulab oma mõnuskähedal häälel kõlarites.

Püha Elmo tuledest ja jälgedest.

Aga peagi, oleme me tagasi sellelt rutiinselt näpistavalt jaltusukäigult.

Sealt igapäevasest muinasjuttumaalt.

Sealt Vanaisa kõrvalt looklevalt suusateelt.

Rändaja.

Sketšh.

Sa pihku surud must-valget fotot,

kus suu on hüvastijättu korduvalt maha jätnud.

Justkui kriibitud vinüülplaat,

mis vaid maasikapõldudest laulda oskab.

Kirudes seisad tänavaposti varjuvalguse all,

mis on keset metsa ära eksinud.

Kanda maski, teeselda tundmatut näitlejat,

kes lumme verepiisku enesest laiali leotas,

kui massihüsteeria rusikas nahast läbi tungis.

Rändaja.

Kaks kõikse uuemat

Enne kui aasta möödus, sain kahe uue teose omanikuks.

Süda rõkkab õnnest, kui raamatuid kingitakse ning vanemad on sellest

hästi aru saanud. Loodan, et ka teised saavad.

Nemad teavad mis on hea. (:

Rahva Raamat oskab kosta nõnda palju:

Eesti noorema põlve kirjaniku Wimbergi (sündinud 1979) mahukas luulekogu, mis koondab kuue viimase aasta jooksul loodu paremikku. Läbivateks teemadeks on luulevormi valatud mälestuskillud ja reaalse elu hetked, aga ka looduslüürika ja ühiskonnapeegeldus. Kogu lõpus on lisatud tõlkeid Wimbergi luulest soome ja inglise keelde.

*

Apollo kõneleb sellest nii:

Oma kaheksandas eestikeelses luulekogus vaatleb autor meie ühiselt asustatud maailma. Kõlavad hääled nii ühiskonnast väljaspool kui selle sees, nii silmale nähtamatutest kui nähtavatest maailmadest. Olevikulised ja päevakajalised teemad on luulekogus põimunud mälu ja minevikuga, aja ning selle koormaga. Erinevates registrites luulekogu koosneb neljast tsüklist: "Üksteist üksindust", kus kõlavad noorte inimeste hääled, "Varjud", kus on kuulda teispoolsust, "Teine", kus räägib teine inimene, ning "Meie paremas maailmas" - hääled meie ümbert. Raamatu esimeses tsüklis pildistab autor üheteistkümne erineva üksildase naise siseilma. Teistes puudutab ta tänapäeva maailma valupunkte – isamaa, raha, poliitika, armastus. Elo Viidingu luule on nauditav ja rahulolu-kriipiv, kompromissitu tõeotsijana esitab ta küsimusi, millele vastuse otsimine on ebamugav ja seetõttu vaimuvirgutav.

*

Enese mõtteid mõlema raamatukese kohta ei oska hetkel rääkida. Viskasin pilku Viidingu kaante vahelt sisse, aga kole valus hakkas. Kirjutab üsna sarnaselt ühele noorkirjanikule, kellega mul omal ajal ikka palju tegemist oli, ning tema sõnade meres hulpida mõistsin. Hiljem. Kindlasti hiljem. Tuleks nii või teisiti endale aega leida, et lugeda natukene rohkem. Ehk see on põhjus, miks ei ole kirjutanud enam nõnda nagu peaks.

Rändaja.