***

Ma ei ole ikka veel normaalselt puhata saanud. Õnneks selle hullu ja viimatise migreenihoo sain ingveri teega maha rahustatud. Aga nii surnu tunne on. Jah, ma tean, mis tunne on manalateel olla, olen kogenud ja ei soovitaks kellegile. Kui on sinu õige aeg minna, no eks sa mine. Järgmises elus kohtume taas, kui ma võtan nõuks peale enese lahkumist uuesti tagasi tulla. Aitab küll. Väsinud olen sellest uuesti ja uuesti inimkesta sündimisest. Pähh.

R.

*

Läksin magama Nirvana Lithium'iga ning nüüd ärkan sellega, ei saa lahti, ei saa.

Valus on.

Ja nii lämbe.

Kas ma olen ikka elus veel?.

R.

Oli kord, oli...

See on enam kui aastavanune sissekanne käsikirjalisesse päevikusse, kui ma olin tööl ja Tartus. 02. jaanuar. 2009. Nimed jäävad mainimatta, ja see on lihtsalt niivõrd armas, et on vaja ära märkida ja teistega ka jagada!. Kergelt muudetud, asjakohasemaks, muidugi.

* * *

Zavoodis andis ta mulle oma kindaid, et mul soe oleks, see noor grunge-poiss. Ja ta on nii armas. "Ära palun jäta mind üksi,"

ta palus nende kurjade purjus boheemlaste keskel. Enne kui ta koju läks, andis ühe kallistuse.

Hoidis hellalt piha ümbert kinni & ütles:

"Ütle mulle ikka tere, kui sa mööduma juhtud."

Ja mina vastasin:

"Ja sina tule ikka minuga rääkima, kui ma tööl olen."

* * *

Tunnistan, ta on ikka meelde jäänud ja ikka veel mõtteis. Mis on temast saanud ja kuidas tal läheb, ma ei tea... veel...

R.

Paljastused.

Kirjutaksin sellest, mismoodi ma elanud olen ja mismoodi ma elasin, mida mõtlesin ja läbi kogesin, kuid põlgan enese võimetust hakkama saada ning hirmu elamise ees, et seda ei juhtu. Kunagi, kunagi ehk saab minu elust üks paljastav üheköiteline teos. Nendest olemata armuseiklustest; kildudeks löödud tunnetest kui veinipudel vastu asfaldi; pidudest; põlgamistest; eksperimentidest; elu keerdkäikudest; läbi põlemisest ja elamisest - kiskumistest ja rebimistest.

Markus Daanielitest, kellega kohtumine oli mingisugune murdepunkt mu elus, või nii ma olen vähemalt oma käsikirjalisse päevikusse kirjutanud. Korterikaaslastest, kes koristavad mopiga koridori, hambahari suus ja taustal kostmas Allen Ginsbergi hääl, lugemas "Lion For Real"'i. Öistest tekiila joomistest enne tööle minekut. Katsetest loobuda alkoholist ja lõbust, mis suikusid järgmisel Zavoodi kutsel. Võitlustest tärganud migreenide ja valuvaigistitega. Kirjutamistest pargipingil, bussijaamades, tööl, baarides, murul, tänaval. Sellest, et unustasin süüa päris toitu, neelates vaid seda mis kätte juthus; pooleldi nälgides, pooleldi igatsedes.

Meeleheitest. Haavadest. Eluraskustest. Valedest reaalsustest. Ulgumistest. Gay sõpradest ja sugudevahelisest segadusest. Naistest ja meestest. Sõltuvusest olla purjus. Sõltuvusest mitte tunda. Põgenemistest. Jõhkrusest. Muusikutest. Näitlejatest. Zavoodist. Grungest ja nende poistest. Bluusist. Noorematest poistest. Suudlustest. Sõpradest. Hülgamistest. Unistustest. Dei driimingutest. Kurjadest purjus boheemlastest. Lootustest. Katsetamistest. Lapsepõlvest. Lesbidest. Kirjandusest. Vanematest naistest. Asendusinimestest. Asenaistest. Meist ja neist. Suremistest. Argusest. Rokenrollist. Hipidest. Hämaratest pubidest. Olemata kodutülidest. Taaskohtumistest. Tasuta konserteist. Pungist.

Kuidas ma sain niimoodi elada?.

R.

Maante on värvunud punaseks.
Kes tuli, kes end vastu tolmust esiklaasi riivas?.
Nood tänavalambid, kelle puidust keha
enam ükski krants ei kasta,
kumavad läbi suve viimase öö.

R.

Hingeta ja nõnda vaikiv

Nüüd ma mõtlen, et jätaks luuletamise üldse katki.

Mataks kõik pliiatsid ja sulepead,

kõik tindist tuhmunud puhtad paberilehed,

sinna vana männi juurte alla.

Kas üldse oleks lugejaid, kui jõuab aeg sinna maale,

et hakkan avaldama ja varjust välja end mängima?.

Või jäävad need kõhklevad kaaned riiulitele ootama?.

Hirm halvab südame ja kopsud,

veri aga jätkab seda liikumist.

Kasvõi ilma hingeta,

hingeta, mis sai uputatud tulvavette.

Olen maha maganud õige aja

või on ta tulemas,

päästerõngana keset sügavamat tormi.

Enesekindlus on rääbakil.

Iga pettumine, iga vale, iga vääritu tõmblemine

rebib teda veel rohkem lõhki.

See kõik on vaid šõu.

Ja taltsalt mängime me publikuga kaasa.

R.

Minu 10 Albumit

1. Otep - The Ascension

2. Otep - Smash The Control Machine

3. Lyriel - Autumntales

4. Nobuo Uematsu - FFVII: Advent Children - OST

5. 30 Seconds To Mars - This Is War

6. Leandra - Metamorphine

7. Theatre of Tragedy - Forever Is the World

8. Katatonia - Night Is The New Day

9. Velcra - Hadal

10. Draconian - Arcane Rain Fell

R.

Kuidas olla nähtamatu?.

Tõlgitud Kate Bush'i loost "How To Be Invisible".

Leidsin raamatu, kuidas olla nähtamatu.

Võta lukuaugust üks pitsitus

ning voldi end kokku.

Sa lõikad mööda punktueeritud rida,

sa mõtled seestpoolt väljapoole

ja sa oled nähatamatu.

Braille silm.

Anorak'i palistus.

Müürilille vars.

Juuksemati juus.

Leidsin raamatu, kuidas olla nähtamatu,

laburündi äärel,

loori all mida sa ei tohi kunagi kergitada,

lehtedel mida sa ei tohi kunagi keerata.

Laburündis

sa seisad millioni ukse ees

ja igaüks neist hoiab millionit veel.

Koridorid, mis juhivad nähtamatuse maailma,

koridorid, mis väänavad ja pööravad,

koridorid, mis kattuvad villidega ja põlevad.

Braille silm.

Anorak'i palistus.

Müürilille vars.

Juuksemati juus.

On see tuul kõrbelaulust?.

On see sügisleht, langemas?.

Või oled see sina, jalutades koju?.

On see tuul kõrbelaulust?.

On see sügisleht, langemas?.

Või oled see sina, jalutades koju?.

On see torm ujumisbasseinis?.

Võta lukuaugust üks pitsitus

ning voldi end kokku.

Sa lõikad mööda punktueeritud rida,

sa mõtled seestpoolt väljapoole

sa hüppad kolm korda ringiratast

sa hüppad peeglisse

ja sa oled nähatamatu.

R.

12.märts.2010 @ Pärnu

"Surm on läbi toa käinud."

- M. Unt "Sügisball"

Selles suitsuses vines laulab viimane öösorr lummatud rändajaile... Olen teist ööd magamata. Surnu väsimus on kontidesse talletanud, aga ei kurda, saan kuidagi ikka hakkama. Kell seierdab poole üheksa kanti hommikul, olen kohvikusoojas, väljas ulub lumesajune tuul. Saabuva bussi uksed avanevad, välja valgub karjatajata värvikirematu mass. Mitte kellegi nägu ei ole tuttav; kõik sõbrad on oma kodudes, tööametis, armu käte vahel. Ei ole enam kedagi, ei tea enam kedagi, kes tuleks ning seltsi pakuks.

Närin ikka veel Unti läbi, luuüdini. Vabanduste saatel Amööbinimesed otsivad kontakti või mida iganes ja kuidas iganes. Ei luba end tirida ja sikutada teise promillide najal, kui segased sõnumid-kõned läbi elektroliinide minuni uhavad. Kahetse või ära kahetse, aga jäta see hing ometi rahule. Eksitusest sai unelm; ning nüüd hüvasti jätan - mitmendat korda, ei tea - ära muretse.

"Pimedas on inimene jõuline, üleliigsed aistingud on välja lülitatud.

Päeval segab pisiasjade küllus."

- M. Unt "Sügisball"

Kui lubad, kui lased end segada - nendel värviga üle nuumatud reklaamplakatitel, mis müüvad tühjust; nendel demonstratiivseil vaateaknail domineerivatel peata mannekeenidel. Kelle kodus on salakamber, maha raiutud peadele?. Minkimata, elades oma vaikelu, päevast päeva.

Väljas on kerg-lumetorniks kulgenud. Sadu aina tiheneb. Valgus on lumeergas ja valus. Ometigi on päikeseprillid kaasas. Need roheliste raamidega veel tolmused putuksilmad. Üle kolme tunni ootamist. Veel, veel, veel. Õue ei kutsu hetkel üldse miski...

Sel mehel on ilusad silmad ja mina olen väikeste kätega naine.

Nii vähe on värve tänavail, inimesteil seljas; enamik neist on tumeda teki enesele üll tõmmand. Eesti linnade depressiivsed massid. Silm on väsinud; aga puhkab kui kohtab värvi. Värvi, mis kirab su tuumikule nii valusalt vastu, et hell hing sellesse kontrasti ära kaob.

Joon külma Lattet - et ajale vastu panna. Tean, et jään bussis magama, kui kodu poole sõidan. Sinna sinisesse õuduste tuppa, kus ei ole kunagi piisavalt soe; kus unest on saanud igikestev insomnia. Ehk peaks sellega ära harjuma, sest öösel on kõik parem. Inimesi ei ole, üksikud automobiilid liiguvad mööda oma seda valitud ebaloogilist trajektoori. Mitte miski ei ole kunagi keeruline, kõik on tegelikult väga lihtne.

Magamatuse tunne on justkui pohmell. Räbal, mees, räbal. "Kuri" justnagu too sinisilmne kuumkeha aina ütles. Kuid eriti mittevalgustav äratundmine on see, kui avastad, et peamine põhjus, miks magada ei saa on migreen. Tuikamas su kolju sees, voogates terve peamõõtmete ulatuses.

Üks alkohooliku poolne punase näo ja hallide vanaisa vuntsidega mees lubab päeva alguseks punast veini. Kristallpokaali sees.

Sisikond keerab sees. Keerab end sõlme ning iga hetkega tõmbub see silmus üha rohkem koomale. Kaks tundi kannatamatut põrgut. Kirjutan, vaatlen, loen Unti, kannatan, pinevil pilke kella suunas - kõik kordub segases rütmis. Kaks lonksu külma põhjakohvi.

Prillidega vanahärra istus minu lauda, sellesse ruutmõõtmelisse kolme nelja jalaga toolidega lauda. Rock. Klaas. Too teine kadus märkamatult. Veini ei jooda kiirelt, vaid nauditakse, lubatakse maitsel neelutasandikel enesega malet mängida. Julgustuseks või hoopis harjumusest.

Lumehelbed on laiemaks langenud, justkui taevane täheparv. Kõikehõlmav ja nõnda kärekülm. Kui kell üksteist saab, 45 minuti möödudes teen lõpu inimeste keskel vaevlemisele ning sean sammud Veereva Õlle poole. Võtan oma tavalise - piparmündi tee piima ja sidruniga, vahel ka ilma selle teiseta - kõnelen teresid ning ootan veel poolteist tundi.

Lauakaaslane lõpetas oma ((traditsioonilise?.)) mõõdu võtmise, ning mõnes ajaks jäid temast maha kilekott toolileeni varnas ja läkiläki sugulane. Nüüd on ta läinud, kõndima omaenese vaikmaailmade rännakuid.

Vanahärra: "Kas ma segan Teid?."

Rändaja: "Ei."

Vanahärra, märgates mu hoogsat kirjutamist: "Kas õpite eksamiteks?."

Rändaja: "Ei. Kirjutan niisama."

Hirm, et rohkem kõneldakse, haarasin Undi ning hakkasin toda raamatusisest maailma haukama.

"Sekundeid lugedes tuleb saadud arv pärast jagada kolmega, siis saab teada,

mitme kilomeetri kaugusel välk lõi."

- M. Unt "Sügisball"

Lahkusin, lahkusin Apollosse, kus esimesena vaateaknal jäi silma "Eesti Uued Muinasjutud", kus nii isiklik lemmik Kareva kui ka Jürgen Rooste oma muinaslugu esitlenud on.

Apollos on olemas kolm teist Alessandro Baricco eesti keelset tõlget. "Ookean meri"; uueim tõlge - "See lugu"; "Siid" - ehk üks populaarsemaid; "Novecento". Endal on olemas "Veretult" ning olen VÄGA rahul!. Samuti olen seda lugenud mitu korda. Igal korral leidnud midagi uut; igal korral aina rohkem enesesse noid sõnu hinganud; igal korral aina parem. Igatahes, neil on minu raamatute listis koht päris kõrgel, mis tähendab, et soetamise prioriteet nende puhul on üsna kõrge.

Enne Veerevasse jõudmist kaks lumekarva kajakat istusid kõrgel korstna otsas, külg külje kõrval, valged sulised õlad kergelt nii muuseas riivamas, ja üha hõikasid kihutavale tuulele kaasa. Kiljudes, aina kiljudes.

Jääpurikaid ühe räämas ja õõnsa veetoru suu küljes vallatlesid jääpurikad, kui vanamemme reumaatilised sõrmed.

25 minuti pärast saab bussi peale, et nelikümmend viis minutit loksuda ning hääbuda veelgi sügavamale, kui ma juba olen. Selle bussiga saab vähemalt küsida vaikivat peatust kodu lähedale - ei pea pikka ulguvat teed mööda hulkuma, ehk isegi esimesel ristmikul koerakesega vaidlema, kellest kunagi ei tea aru saada, kas nüüd ainult kärgib või tuleb hammastega krabama. Teiselt ristmikult paremale pöörates on juba koduakente rivi silmale äratuntav.

R.

Pilt siit: http://twinkygreenpenguin.deviantart.com/art/In-the-vision-of-an-insomniac-113764282

Mis tegelikult toimub...

Poolused on vahetumas ja muutumises, nii minu enda kui ka Gaia energiad teevad õudseid trikke ning on üleüldse püsimatud. Magneetiline väli kergitab oma liikumisega väga palju segadust, ja see kõik on juba alanud. Ma ei ole circa kaks nädalat korralikult puhata saanud, ning isegi pisukese abivahendiga ei ole see absoluutne. Aga selles ma olen täielikult kindel - hoidke alt, sest palju looduskatastroofe on tulemas, ning sealhulgas, paljud kaotavad oma inimelu. Võitlus on alanud, nõrgem langeb ning tugevam jääb ellu. See on universaalne tõde, mitte loodusseadus.

Loodus lõhnab kevade järele, ning väsinuna on hetkel raske öelda, kas lumi jääb püsima või mitte, kuid te võite oodata mõnusat kärekülma korra või kaks veel. Nii et, ärge veel pakkige oma kasukaid ja villaseid sokke kapisügavustesse, mu kallid!.

R.

PS. Kui ma tean rohkem, annan teada. Seniks, hoidkem pöidlaid, et me vastu peaksime selles energeetilises testimises ja sõjas.

Mõtteid ja karjeid.

Vaatasin dokumentaali genosiidist - "System of a Down: Screamers" - ning see sissekanne räägib sellest, kuidas mina paljusid asju näen. Ma puurin läbi vale, ja raiun välja tõe; kes aga seda lugedes vihaseks saab, mõtle sügavalt järele - kas see, millest kõnelen on tõesti vastumeelt, või sügaval sisimas, sina, kallis Lugeja, mõistad mind.

* * *

Mis on, mis kütab "aarialasi" üles?. Mis on see, mis paneb inimesi nii agressiivselt käituma kellegi suunas, kes ei ole süüdi oma nahavärvis või tööpuuduses?. See värv ei ole oluline!. Inimene ei ole süüdi, et ta on musta nahaline, latiino või valge. Nood, kes on ignorantsed, kallates ebamääraseid ning alusetuid süüdistusi, järgivad just seda ühte "Liidrit", kartes kõige rohkem ise end; keelates enesel mõelda indivuduaalselt.

Me kõik tuleme ühest ja samast esivanemast, pigmendist. Me ei ole erinevad. Ümber kohanemine, keskkond, kliima on need aspektid, mis unustatakse ning kõrvale lükatakse. Mitte keegi ei ole meist halvem või parem; rikkam või vaesem; valgem või mustem. Me oleme võrdsed, ühiste juurtega. See on osa meie geneetilisest koodist, milline su naha värv on, arenenud ja kasvanud sinuga üheks. Organid on samad; veri on ikka see sama mass, mis voolab meie kõigi soontes.

Ei ole "aarialasi". Me kõik käime koolis, tööl, ülikoolis. Me räägime ja kõneleme täpselt samamoodi, ka keel ei ole tegelikult erinev. Meil on lapsed, vanemad, perekonnad, juured ja tulevik. Ainuke, mis meid kõiki üksteise vastu rammib on hirm, teadmatus ning rumalus.

Miks me vihkame?.

Sest me kardame.

Hirm.

Et olla "individuaal", olla iseseisvalt mõtleja; otse loomulikult tuleb end massiks välja pressida ning see nõuab väga palju tööd iseenesega. Puhkamiseks ei jää aega, sest alatasa on ründajaid, kes sind sellesse mehaanilisse püünisesse tagasi eksitada püüavad.

Rahvas koosneb masskogumitest, mis omakorda moodustavad selle suure ja ühtse massi; kuid kõik on suunatud, kontrollitud ja mehaniseeritud ühest allikast - Valitsus. Mida aga Rahvale esitletakse on vaid lapsemäng; mis aga selle pinna all toimub, üldse ei teatagi.

* * *

Hirm juhib inimest. Teretulemast vägivallale, argusele valida, genotsiidile, sõjale, jne. Hirmust saab rikkus, illusionaarne reaalsus, võim. Oled sa kindel, et tahad just seda teed?.

* * *

Armeenia = 1,500,000 surnut

Juudid = 6,000,000 surnut

Kamboodia = 2,000,000 surnut

Bosnia = 200,000 surnut

Rwanda = 800,000 surnut

Darfur = 400,000 surnut

Ukraina = ~7,000,000 surnut

...ja numbrid jätkuvad.

Ka Eestlased ei jäänud puutumatta.

* * *

Inimesed maksavad miljoneid//miljardeid, et tapatalgude tõeseid tagamaid kinni mätsida. On riike, kus praegused generatsioonid on teadmatuses; eitades, et nende esivanemad on üldse midagi sellist korda saatnud, vaid selle pärast, et nad ise ju seda ei teeks. Valitsused aga kasutavad olukorda ära, et end süüst puhtaks pesta; ning perekondi, kes tahavad õiglust jalule seada, ignoreeritakse ja nende jätkatakse nende uhkuse terroriseerimist, jätkuvalt mõjutades nende igapäevaelu. Eitajatel aga lasub siiani kätel võõras veri.

* * *

Need on mõtteterad, millele tuleb kunagi veel lisa, et teaksite. Tuleb korrastada ning lisada, aga põhimõtteliselt on see nii nagu te siin näete. Keeruline rada minus eneses, ning valgusküllane rada tõele.

Kuid, jätke meelde. Nii palju kui on inimesi, nii palju on ka erinevaid tõdesid.

R.