See on enam kui aastavanune sissekanne käsikirjalisesse päevikusse, kui ma olin tööl ja Tartus. 02. jaanuar. 2009. Nimed jäävad mainimatta, ja see on lihtsalt niivõrd armas, et on vaja ära märkida ja teistega ka jagada!. Kergelt muudetud, asjakohasemaks, muidugi.
* * *
Zavoodis andis ta mulle oma kindaid, et mul soe oleks, see noor grunge-poiss. Ja ta on nii armas. "Ära palun jäta mind üksi,"
ta palus nende kurjade purjus boheemlaste keskel. Enne kui ta koju läks, andis ühe kallistuse.
Hoidis hellalt piha ümbert kinni & ütles:
"Ütle mulle ikka tere, kui sa mööduma juhtud."
Ja mina vastasin:
"Ja sina tule ikka minuga rääkima, kui ma tööl olen."
* * *
Tunnistan, ta on ikka meelde jäänud ja ikka veel mõtteis. Mis on temast saanud ja kuidas tal läheb, ma ei tea... veel...
R.
0 Pärlipoega:
Postita kommentaar