Hingeta ja nõnda vaikiv

Nüüd ma mõtlen, et jätaks luuletamise üldse katki.

Mataks kõik pliiatsid ja sulepead,

kõik tindist tuhmunud puhtad paberilehed,

sinna vana männi juurte alla.

Kas üldse oleks lugejaid, kui jõuab aeg sinna maale,

et hakkan avaldama ja varjust välja end mängima?.

Või jäävad need kõhklevad kaaned riiulitele ootama?.

Hirm halvab südame ja kopsud,

veri aga jätkab seda liikumist.

Kasvõi ilma hingeta,

hingeta, mis sai uputatud tulvavette.

Olen maha maganud õige aja

või on ta tulemas,

päästerõngana keset sügavamat tormi.

Enesekindlus on rääbakil.

Iga pettumine, iga vale, iga vääritu tõmblemine

rebib teda veel rohkem lõhki.

See kõik on vaid šõu.

Ja taltsalt mängime me publikuga kaasa.

R.