"Surm on läbi toa käinud."
- M. Unt "Sügisball"
Selles suitsuses vines laulab viimane öösorr lummatud rändajaile... Olen teist ööd magamata. Surnu väsimus on kontidesse talletanud, aga ei kurda, saan kuidagi ikka hakkama. Kell seierdab poole üheksa kanti hommikul, olen kohvikusoojas, väljas ulub lumesajune tuul. Saabuva bussi uksed avanevad, välja valgub karjatajata värvikirematu mass. Mitte kellegi nägu ei ole tuttav; kõik sõbrad on oma kodudes, tööametis, armu käte vahel. Ei ole enam kedagi, ei tea enam kedagi, kes tuleks ning seltsi pakuks.
Närin ikka veel Unti läbi, luuüdini. Vabanduste saatel Amööbinimesed otsivad kontakti või mida iganes ja kuidas iganes. Ei luba end tirida ja sikutada teise promillide najal, kui segased sõnumid-kõned läbi elektroliinide minuni uhavad. Kahetse või ära kahetse, aga jäta see hing ometi rahule. Eksitusest sai unelm; ning nüüd hüvasti jätan - mitmendat korda, ei tea - ära muretse.
"Pimedas on inimene jõuline, üleliigsed aistingud on välja lülitatud.
Päeval segab pisiasjade küllus."
- M. Unt "Sügisball"
Kui lubad, kui lased end segada - nendel värviga üle nuumatud reklaamplakatitel, mis müüvad tühjust; nendel demonstratiivseil vaateaknail domineerivatel peata mannekeenidel. Kelle kodus on salakamber, maha raiutud peadele?. Minkimata, elades oma vaikelu, päevast päeva.
Väljas on kerg-lumetorniks kulgenud. Sadu aina tiheneb. Valgus on lumeergas ja valus. Ometigi on päikeseprillid kaasas. Need roheliste raamidega veel tolmused putuksilmad. Üle kolme tunni ootamist. Veel, veel, veel. Õue ei kutsu hetkel üldse miski...
Sel mehel on ilusad silmad ja mina olen väikeste kätega naine.
Nii vähe on värve tänavail, inimesteil seljas; enamik neist on tumeda teki enesele üll tõmmand. Eesti linnade depressiivsed massid. Silm on väsinud; aga puhkab kui kohtab värvi. Värvi, mis kirab su tuumikule nii valusalt vastu, et hell hing sellesse kontrasti ära kaob.
Joon külma Lattet - et ajale vastu panna. Tean, et jään bussis magama, kui kodu poole sõidan. Sinna sinisesse õuduste tuppa, kus ei ole kunagi piisavalt soe; kus unest on saanud igikestev insomnia. Ehk peaks sellega ära harjuma, sest öösel on kõik parem. Inimesi ei ole, üksikud automobiilid liiguvad mööda oma seda valitud ebaloogilist trajektoori. Mitte miski ei ole kunagi keeruline, kõik on tegelikult väga lihtne.
Magamatuse tunne on justkui pohmell. Räbal, mees, räbal. "Kuri" justnagu too sinisilmne kuumkeha aina ütles. Kuid eriti mittevalgustav äratundmine on see, kui avastad, et peamine põhjus, miks magada ei saa on migreen. Tuikamas su kolju sees, voogates terve peamõõtmete ulatuses.
Üks alkohooliku poolne punase näo ja hallide vanaisa vuntsidega mees lubab päeva alguseks punast veini. Kristallpokaali sees.
Sisikond keerab sees. Keerab end sõlme ning iga hetkega tõmbub see silmus üha rohkem koomale. Kaks tundi kannatamatut põrgut. Kirjutan, vaatlen, loen Unti, kannatan, pinevil pilke kella suunas - kõik kordub segases rütmis. Kaks lonksu külma põhjakohvi.
Prillidega vanahärra istus minu lauda, sellesse ruutmõõtmelisse kolme nelja jalaga toolidega lauda. Rock. Klaas. Too teine kadus märkamatult. Veini ei jooda kiirelt, vaid nauditakse, lubatakse maitsel neelutasandikel enesega malet mängida. Julgustuseks või hoopis harjumusest.
Lumehelbed on laiemaks langenud, justkui taevane täheparv. Kõikehõlmav ja nõnda kärekülm. Kui kell üksteist saab, 45 minuti möödudes teen lõpu inimeste keskel vaevlemisele ning sean sammud Veereva Õlle poole. Võtan oma tavalise - piparmündi tee piima ja sidruniga, vahel ka ilma selle teiseta - kõnelen teresid ning ootan veel poolteist tundi.
Lauakaaslane lõpetas oma ((traditsioonilise?.)) mõõdu võtmise, ning mõnes ajaks jäid temast maha kilekott toolileeni varnas ja läkiläki sugulane. Nüüd on ta läinud, kõndima omaenese vaikmaailmade rännakuid.
Vanahärra: "Kas ma segan Teid?."
Rändaja: "Ei."
Vanahärra, märgates mu hoogsat kirjutamist: "Kas õpite eksamiteks?."
Rändaja: "Ei. Kirjutan niisama."
Hirm, et rohkem kõneldakse, haarasin Undi ning hakkasin toda raamatusisest maailma haukama.
"Sekundeid lugedes tuleb saadud arv pärast jagada kolmega, siis saab teada,
mitme kilomeetri kaugusel välk lõi."
- M. Unt "Sügisball"
Lahkusin, lahkusin Apollosse, kus esimesena vaateaknal jäi silma "Eesti Uued Muinasjutud", kus nii isiklik lemmik Kareva kui ka Jürgen Rooste oma muinaslugu esitlenud on.
Apollos on olemas kolm teist Alessandro Baricco eesti keelset tõlget. "Ookean meri"; uueim tõlge - "See lugu"; "Siid" - ehk üks populaarsemaid; "Novecento". Endal on olemas "Veretult" ning olen VÄGA rahul!. Samuti olen seda lugenud mitu korda. Igal korral leidnud midagi uut; igal korral aina rohkem enesesse noid sõnu hinganud; igal korral aina parem. Igatahes, neil on minu raamatute listis koht päris kõrgel, mis tähendab, et soetamise prioriteet nende puhul on üsna kõrge.
Enne Veerevasse jõudmist kaks lumekarva kajakat istusid kõrgel korstna otsas, külg külje kõrval, valged sulised õlad kergelt nii muuseas riivamas, ja üha hõikasid kihutavale tuulele kaasa. Kiljudes, aina kiljudes.
Jääpurikaid ühe räämas ja õõnsa veetoru suu küljes vallatlesid jääpurikad, kui vanamemme reumaatilised sõrmed.
25 minuti pärast saab bussi peale, et nelikümmend viis minutit loksuda ning hääbuda veelgi sügavamale, kui ma juba olen. Selle bussiga saab vähemalt küsida vaikivat peatust kodu lähedale - ei pea pikka ulguvat teed mööda hulkuma, ehk isegi esimesel ristmikul koerakesega vaidlema, kellest kunagi ei tea aru saada, kas nüüd ainult kärgib või tuleb hammastega krabama. Teiselt ristmikult paremale pöörates on juba koduakente rivi silmale äratuntav.
R.
0 Pärlipoega:
Postita kommentaar