Mind hüütakse värdjaks, kahepalgeliseks mõrraks.
Või selja taga poomisnööri kududes,
need eksperimentaalsed valeühendused
saavad puberteedi illusioonaalseks magustoiduks.
Jah, me mõtleme ja loome,
aga sellest tulu ju ometi tegelikult ei tule.
Mis oli, jäägu unsutusse. Mis tuleb, see juhtugu.
Oleneb vaid, millise teelõigu me siis sel korral valime.
Kas kustutame ome uue crush'i oma elust nii sama kiirelt
kui ta sinna püünisesse juhtus,
rabelema ja uppuma signaalidesse,
või jätame laokile, kiirteeservale manduma.
Kõik, mis sai öeldud, ei olnud vale, ei ole nüüd ka kahetsust.
See kookon mind vaid nõnda kõvasti kinni eneses hoiab,
et teisele siin hingamisruumi enam ei ole.
Asendusinimeseks, järgmiseks, enam südamel jaksu olla ei ole,
otsi keegi teine, kes sinu hinge piinamatta sind kullaga üle külvab.
Kes sulle naeratuse suule embab.
Kes lihtsalt ja niisama päeva helgemaks laulab.
Mäleta mind mitte kellegina.
Mäleta mind selle mõrrana, kui tahtmist ja jaksu on.
Aga vähemalt, sõnu oma tegudega sinu sulest ma tõin enam kui küllaga.
Aga ära enam helista, eks. Ja kustuta see number üldse ära.
Unusta ja liigu edasi. Heietades kipitab rohkem see haav,
mis sai uuesti lahti kistud. Ära süüdista vaid teisi,
vaata enese sisse ja leia need vead. Me kõik teeme vigu,
üksikesi või kahekesi.
Soovides head mõrudat ööd.
Rändaja.
0 Pärlipoega:
Postita kommentaar