Asjad on nagu on...

Ma ei saa anda inimestele, mida nad soovivad. Ma tunnen, jah, seda kõikehõlmavat tunnet, mida paljud kutsuvad armastuse hormooniks, aga ma ei saa anda end mitte kellegile, kui See hing on minu juurde jõudnud ja siis saan mina anda end täielikult. Ma purustan paljusid meeli ja südameid sel teel, liiga hilja ütlen, et sellest ei saa asja. Ja ma ei tea, miks ma teen nii nagu teen ja käitun nagu käitun. Ma ei saa lasta inimestel minust toituda enam, enam mitte. Minu aeg ja pühendumus läheb Emakesele Maale viimased mitu kuud. Tegelen hästi palju energia tööga ja teistele ei jää aega. Suhtlen telepaatiliselt paljudega, sellepärast ka vaikin ja kui ma ütlen midagi, siis ütlen ausalt ja otse, paljudele tundub see külma ja kalgina, haiget tegevana. Aga läbi valu inimesed ei saagi paremateks ja tugevamateks. Ma ei viita mitte kellegile hetkel.

Läbi aastate ma olen mõistnud, et need kellel on minuga mingisugunegi romantiline kokkupuude olnud, saavad enda ellu parema aja. Pärast seda, kui ma olen läinud ja ukse lukustanud enese järelt. Vahel nad saavad tagasi minu juurde, kui haavad lakutud ja asjad joonde läinud. Ma olen lihtsalt Ingel, kes tuleb, tekitab ja teeb ja julmalt lahkub. Paljud üldse ei aimagi, kes või mis ma olen, see Rändaja. Kes aga on lugenud seda blogi algusest peale, need teavad, midagigi.

Ma ootan oma nimetut muusat, seda kaunist meest ja olendit, kes on samast lõpmatusest kust mina ise olen pärit. Minu hing ja minu olemus.

Rändaja.