Kaks kõikse uuemat

Enne kui aasta möödus, sain kahe uue teose omanikuks.

Süda rõkkab õnnest, kui raamatuid kingitakse ning vanemad on sellest

hästi aru saanud. Loodan, et ka teised saavad.

Nemad teavad mis on hea. (:

Rahva Raamat oskab kosta nõnda palju:

Eesti noorema põlve kirjaniku Wimbergi (sündinud 1979) mahukas luulekogu, mis koondab kuue viimase aasta jooksul loodu paremikku. Läbivateks teemadeks on luulevormi valatud mälestuskillud ja reaalse elu hetked, aga ka looduslüürika ja ühiskonnapeegeldus. Kogu lõpus on lisatud tõlkeid Wimbergi luulest soome ja inglise keelde.

*

Apollo kõneleb sellest nii:

Oma kaheksandas eestikeelses luulekogus vaatleb autor meie ühiselt asustatud maailma. Kõlavad hääled nii ühiskonnast väljaspool kui selle sees, nii silmale nähtamatutest kui nähtavatest maailmadest. Olevikulised ja päevakajalised teemad on luulekogus põimunud mälu ja minevikuga, aja ning selle koormaga. Erinevates registrites luulekogu koosneb neljast tsüklist: "Üksteist üksindust", kus kõlavad noorte inimeste hääled, "Varjud", kus on kuulda teispoolsust, "Teine", kus räägib teine inimene, ning "Meie paremas maailmas" - hääled meie ümbert. Raamatu esimeses tsüklis pildistab autor üheteistkümne erineva üksildase naise siseilma. Teistes puudutab ta tänapäeva maailma valupunkte – isamaa, raha, poliitika, armastus. Elo Viidingu luule on nauditav ja rahulolu-kriipiv, kompromissitu tõeotsijana esitab ta küsimusi, millele vastuse otsimine on ebamugav ja seetõttu vaimuvirgutav.

*

Enese mõtteid mõlema raamatukese kohta ei oska hetkel rääkida. Viskasin pilku Viidingu kaante vahelt sisse, aga kole valus hakkas. Kirjutab üsna sarnaselt ühele noorkirjanikule, kellega mul omal ajal ikka palju tegemist oli, ning tema sõnade meres hulpida mõistsin. Hiljem. Kindlasti hiljem. Tuleks nii või teisiti endale aega leida, et lugeda natukene rohkem. Ehk see on põhjus, miks ei ole kirjutanud enam nõnda nagu peaks.

Rändaja.