Ma ei oska...

... oma tunnetest rääkida. Oma sisemaailmadele sõnu leida. Tunnistan, olen tõmmanud end sotsiaalsest härmalõngast kaugemale, kaugemale ära;

sest nii ma ei saa haiget;

sest nii olen reetmisest teisel pool silmapiiri;

sest nii on need karjed mu kõrvadele kurdid;

sest nii jääb mu vigadest maha vaid varjud;

sest nii ma ei kangestu ja ei põle elavas tules;

sest nii ei loo enam noid helklevaid õhulosse.

See, mida nii külmalt ja ka karedalt ma välja ütlen, et teistele see solvamisena tundub, siis tegelikult mitte ei ole see üldse sellena mõeldud. Jah, olen võimeline näitama ka soojemat ja helgemat poolt, enese hingenurkadest seda välja puhuma ja see viimane aasta on vähesed seda näinud. Kuid ma lasen oma kätel langeda rippu, kahele poole, vastu omaenese külgi. Ma ei hooli paljust enam, mis varem olid olulised. Alguses, kui end hermiidiks pagendasin ning omaenese keskis päikest ootasin või palusin, et tuleks kibedam talv; alguses oli raske, sest kedagi teist ei olnud kõrval, kellega järve ääres partide liuglemist rauasel veel jälgida või sigaretitossu hiilivale tuulele mängida anda. Kutsusin, inimestel oli kiire - sest nendel oli alles kool või töö või lapsedki. Vahest nägime, siis rääkisime ja eksisteerisime. Mida enam aega edasi lookles sel igikestval ajaloo rännakul, välja mõeldud või hukka mõistetud, seda enam ma hakkasin iseenese rahu ja vaikust hindama. "Ei oska" on vale väljendada, lihtne tee laiskadele ning argadele. Kord või paar kuus, kui on vaja suurde linna end näitama viia, siis ei igatse, ei taha ja ei igatsegi suuri seltskondi ja pidusid, kui saab enese helde tervise rusudeks joodud. Kõik nood erksad tuled ning teravad helid jäävad veel mõneks ajaks sisekliimasse piinama ja kajama seintelt tagasi. Käiksin, ausalt käiksin, päikeseprillidega õhtuses vahetuses, kui noored on iseend välja mäele kutsunud või viimased töölt tulijad koju kiirustavad, raske ühiskonna manitsus õlul.

Avastanud, et nii on parem, omaenese maailmades elades. See teeb inimese kõledalt rabedaks. Teeb teistele külmaks ja häbelikuks tunduma. Lihtne ja arg on lüüa käega ja lasta teisel piinadesse kõngema, sulgeda uks enese järel tihedalt ning langeda pimedasse nurka. Need härmalõngalised käed ei püüa sind kinni, pimedus on tühi ja põhjatu. Sa upudki, upud ja õhust ei piisa. Ja nood teised ei tea, kes sinust maha on jäänud, et sina seda kõike nii väga läbi põed, sest oled arg ja enam ei oska teistega sotsialiseeruda. Sest sel ähvardaval pusal on mitu otsa, ning ei tea millisest oleks õigem harutama hakata. Pitsitab rinnus ning miski lükkab tagant, aga vaikus ei kõnele...

Rändaja.