laupäev, september 18, 2010

Tagsitulek

Lubasin endale, et hakkan uuesti käsikirjas päevikut pidama, kirjutama. Iseenda jaoks eelkõige. Igal momendil, eriti kui just vaja on, ei ole kedagi sellist võtta, kellele neist asjust rääkida, kirjutada ja arutada. Vähemalt saan iseendaga arutelu pidada, kui mitte kellegi teisega, eks ole. Ehk saan ma enesest natukene rohkem aru, mine sa tea. Lootus on lollide lohutus, või just nagu mina ikka mõtlen viimasel ajal :: lootus on see, mis kestab kuni lõpuni koos sinuga. Ei loe, kas oled üksi või mitmekesi, lootus ei jäta sind kunagi, isegi kui sa tunnistad vastupidist. Ta seisab su varjus, ja sa ei märkagi teda, aga ta on olemas. On. Olemas.

Kõik, mis ümber on. Need helid. Need värvid, ja hetketki; mida ma läbi oma inimkesta silmanärvide näen, ei ole minu. Justkui. Nii hämmastav, et ainus sõna, mis selle kõige kirjeldamiseks kõige paremini sobib on FILM.

Olen Rändaja.
Olen Film.

Olen kes olen, ja seda ei saa minult mitte keegi ära võtta. DNA jääb samaks. Hambakaart jääb samuti selliseks nagu on, kui see lagunemisprotsess ajaga nimekirjast maha tõmmata. Muidugi arenen isiksuse ja individuaalina, ning teen vigu ja õpin neist, kuid kes meist neid ei teeks.

x x x

Võtsin taas ette, lugemiseks, Jack Kerouack'i "On The Road"'i, Eesti keelse tõlke. Sealt lehtede vahelt leidsin järjena, või siis peidetud sinise märkempaberi, kuhu oli kirjutatud midagi paljude aastate tagust. Üks valus mälestus, kogemus niisamuti. Aja jooksul on see mälus uduseks kulunud, kuid need sõnad paberil lõikavad jätkuvalt sama teravalt edasi. Mis teha, tuleb edasi liikuda, aina ja aina. Haav jääb, paratamatult, kuid sellest saab jätkuvalt õppida, targemaks saada.

x x x

Kõik päevad on kui tasane kõikumine. Puuduvad vaid lained. Iga järgmine päev on tühjem, kui eelmine. Ma näen ja hingan sedasama õhku, mida kõik teisedki, kui siiski tundub, et see ei ole seesama. Minu ees oleks justkui üks tihe klaasist sein, kust ei tule mitte miski läbi. Too sisemine äng on ainus varjupaik ning nähtav vaid minule ensele.

R.

0 Pärlipoega:

Postita kommentaar