laupäev, september 18, 2010

09. September. 2010

Migreenid ja peavalud on tagasi. Unest ei ole tolku, välja ei puhka nii või teisiti. Ehk sellepärast, et olen taas päev ja öö ära vahetanud, mine sa tea; kuigi ma tean, et see ei ole ainus põhjus, miks ma magada ei saa korralikult.

Ma lihtsalt tean, et midagi on valesti selle keha ja organismiga. Intuitsioon juba ei valeta, see on kindel, mis kindel. Iga uus päev on täidetud mürgise valuga, mis kunagi mind ei jäta. Ja siin ma nüüd olengi, kannatan ja keeldun valuvaigisteid söömast, teades, et see sõltuvus ei ole endiselt kusagile kadunud.

x x x

See ei ole see karjumine mu sees, mis varem oli. See on nüüd vaikne. Ei ühtki häält. Ei ühtki silmapaari. Vaikus, justkui oleks ta magama läinud.

Ta vaikib mu sees, ja ma igatsen noid mürarohkeid hetki, sest ilma selleta on ta veel vaenulikum; hulkudes mälestustes, kummitades mõistuse tagatoas.

x x x

Peale pärastlõunat, kui sai pesu õue kuivama viidud, istusin sellel valgel taburetil, millelt värvi maha koorumas on; ning järsku tabasin äratundmise...

... ma tunnen, et ei ma ei kuulu siia!.

R.

0 Pärlipoega:

Postita kommentaar