Suvemälestusi, kokkuvõtteid ja järelkajasid

27. Juuni. 2010
Pärnu

Enne õiget peatust avastasin end seismas ühe tomboy-liku naisterahva selja tagant, kellel juuksed olid nii lühikeseks lõigatud ning ärgates leidsin end jõllitamas tema valge t-särgi kaelusele, kus keegi oli augu pununud, ja tema kottis teksaseid.

Elu on ikka selline nagu muidu, muutusteta ja töö otsimine on vaevarikas nii nagu ikka. Ehk nüüdseks olen saatnud mitmekümneid, kui mitte sadu CV'sid, aga siiski ei midagi. Närune seis jätkuvalt. Ei tea mida see valitsus küll loodab saavutada, kui vaid poliitikute palkasid tõstetakse, aga töökohti ning teistes valdkondades on ikka madalad palgad. Mida te teete, kui eneste ahnus on suurem kui lahkus?.

Tunnen end nii räpase ja väsinuna. Mitu päeva "kodust" eemal olnud, kuid siiski... see on parem kui mitte midagi, ausalt. Püüan end teha inimeste silmis nähtamatuks, enese meeleheaks. Et pakkuda vähekenegi lohutust, ekslen oma kadunud silmameigi ja viimase raha eest ostetud veemullide vahel. See on labirünt, nii nagu on see eluvoog üleüldiselt.

Kõik huvitav ja uus, mis pidi juhtuma on läbi. Kas minu õnn on tühjaks jooksnud?.

Inimesed väsitavad mind, ja siiski ma igatsen neid juhtumisi vahetevahel. Harjunud olema eraklik, kohtuma nende üksikutega, kes teavad, mismoodi see minu aeg kulgeb ja mis toimub, mis päris tegelikult toimub.

Tunnen end kui võõras selles linnas, ja selles riigis; ja tundub, et see ei loe, et armastan ja jumaldan Eestimaad kogu hinge ja südamega. Ehk olen liiga ergas Eestlaste loomusele?. Teame me ju kõik, millesed nad kipuvad olema, kinnised ja külmad, kalkuleerivad ning traditsioonides kinni. Mitte, et see halb oleks, kuid selle kogu ühiskonna keskel on lihtsalt niivõrd raske funktsioneerida, ausalt...

x x x

28. Juuni. 2010
Pärnu

Päev hiljem ning olen taas punapea. Suundun tagasi lapsepõlvekoju, vaid üheks päevaks, kui sedagi, et taas joosta; et taas pakkida kohver ja tagasi Pärnusse sõita. Tahan puhtaid riideid. Pesta tahaks ka... Tahan näha lapsepõlveaegset sõbrannat Liis'i. Aga ma ei taha kuulda ema häält, või näha noid pettunuid silmi. See tekitab tunde, et kaduda, kaduda kaugele ära, et ainult enam Neile haiget ei teeks.

x x x

01. Juuli. 2010
Marsruudil Pärnu - Kilingi-Nõmme

On neljas päev, ja siin ma olen, järjekordsel bussil, järjekordsel rännakul. See ei loe, mis suunas, iga pisemgi moment on rännak ja see on midagi erakordset ja ilusat!. Alati. Igal korral!.

Veerand teest on läbitud. Pelgus magama jääda on tekkinud paranoiast, mis uksele koputamatta sisse on marssinud.

Ses vanas mehes mu selja taga on miskit õõvastavat, aga ehk see on vaid ülemõtlemise süü. Seda suudan ma üsna tihti teha, kuid tunnetused saavad ikka enamasti võitu.

Võlgnen oma vanematele vabanduse. Minu tegutsemisviis, ning... oh jah... käitumine oli tõesti üle piiri. Tundub, et kodust ära jooksmine ei lahenda probleeme. Kergemat teed on ju alati lihtsam leida, kui hirmudele vastu astuda ning asjad korda ajada.

Rändaja.

Kõrvalmärkus :: Kohandatud, kuid enamjaolt siiski jäetud nii nagu on. Lisatud mõned mõtted.