reede, aprill 09, 2010

Tervis

...on halvenenud ning üsnagi muutlikku iseloomuga. Kahjuks või õnneks. Peavalu(d) ((või loe: migreen(id))) on tavaliseks saanud, et ei panegi nende eksistentsi enam tähelegi. Kõige teravamate ajal ei tõsta mind miski voodistki; kui aga juhtub, et kedagi teist ei ole Härraga rutiinsele pissitamiskäigule minemas; siis alati imestan oma hämarasse pessa tagasi jõudes, et kuidas ma seal ((valguse))põrgus küll ellu jäin...

Valuvaigistitega püüan olla nii kitsi kui võimalik, kuigi viimastel üksikutel kordadel suutsid nood valged "rõõmupillid" volüümi vaid võimatult valjemaks kütta. Nii palju siis maha raiumisest ja vaigistamisest.

Keegi tuli ja võttis minu isu enesega kaasa. Samuti lihaste ja liigeste normaalse funktsioneerimise. Kõndimisega tekib probleeme ((jälle!.)), mis ei ole hea tükk aega muret valmistanudki. Hommikud hakkavad iiveldusega, mida samuti varem ei olnud. Kerge palavik, kusagil seal 37-38 piirimail on poolteist-kaks nädalat endast jätkuvalt märku andnud, millest on minu enese jaoks tavaline nähtus saanud. On olemas omad kahtlused, kuid esivanematele sellest kõnelda paratamatult ei saa. Ei ole ka mõtet, kuni ise midagi kindlamat teada ei saa.

Vaat nii on lood siin pool sood, mu kallid!.
R.

0 Pärlipoega:

Postita kommentaar